Struve, Wilhelm

 Friedrich Georg Wilhelm Struve (Vassili Jakovlevitš Struve; 15. IV 1793 Altona – 23. XI 1864 Peterburi), Saksa päritolu Vene astronoom ja geodeet, dr. phil. (1813), Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik (1832; kirjavahetajaliige 1822).

Lõpetas 1811 Tartu ülikooli, oli 1813–20 ülikooli tähetorni observaator ning 1820–39 selle direktor ja ühtlasi ülikooli professor; Pulkovo observatooriumi rajajaid ja 1839–62 selle direktor.

Sooritas 1816–19 Liivimaa astronoomilis-trigonomeetrilise mõõdistamise, juhendas 1821–31 meridiaanikaare mõõtmist Baltimaadel.

Pani Tartus aluse kaksik- ja mitmiktähtede vaatlemisele ja teoreetilisele uurimisele. Kontrollis 1824 paigaldatud Fraunhoferi refraktorteleskoobiga 120 000 tähte nende võimaliku kaksikluse suhtes ja määras 1837 esimesena tähe (Veega) trigonomeetrilise parallaksi. Oletas (1847), et tähtedevahelises keskkonnas valgus neeldub (seda tõestati alles 1930. aastail).

Struve nime kannavad saared Taimõri järves ja mägi Kuninganna Maudi maal Antarktises. Kuu nähtaval küljel on tema järgi nimetatud kraater. Tartu Tähetorni ees on talle pühendatud monument (avati 1969).

2005. aastal võeti Struve meridiaanikaar UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Tema poeg Otto Wilhelm Struve (7.V 1819 – 14. IV 1905) oli samuti tuntud astronoom ja 1862–89 Pulkovo observatooriumi direktor. Viimase poeg Gustav Wilhelm Ludwig Struve (1. XI 1858 – 4. XI 1920) jätkas peretraditsiooni astronoomina ja oli 1897–1920 Harkovi tähetorni direktor ning Harkovi ülikooli professor. Viimase poeg Otto Struve (12. VIII 1897 – 6. IV 1963) oli üks 20. sajandi tunnustatumaid astronoome, kelle põhiline teadustegevus toimus USA erinevates observatooriumides.

Töid

• Beschreibung der Breitengradmessung in den Ostseeprovinzen Russlands. 2 Bande. 1831
• Etudes d'astronomie stellaire (Peterburi, 1847; vene keeles 1953)
• Arc du méridien de 25º 20' entre le Danube et la Mer Glaciale, mesuré, depuis 1816 jusqu'en 1855, sous la direction de C. de Tenner, Chr. Hansteen, N. H. Selander, F. G. W. Struve (1960)

Kirjandus

• З. К. Новокшанова. Василий Яковлевич Струве. Москва, 1964
• H. Eelsalu. Friedrich Georg Wilhelm Struve. – Astronoomialeksikon. Tallinn, 1996
• H. Potter, I. Treikelder. Geodeesia ja kartograafia läbi aegade (peatükid Struve Liivimaa triangulatsioon ja Balti kraadimõõtmine. Struve geodeedina. Struve meridiaanikaar UNESCO maailmapärandis). Tallinn, 2011