topograafiline kaart, topograafilise mõõdistamise ja kartograafilise töö tulemusena mingis kindlas mõõtkavas koostatud, topograafiliste leppemärkidega üldgeograafiline kaart. Topograafilisel kaardil kujutatakse maastiku pinnamoodi, veekogusid, taimkatet, asulaid, teid, halduspiire jms. Topograafilised kaardid valmistatakse tüüpmõõtmetega kaardilehtedena, mida piiravad meridiaanid ja paralleelid. Lehe asukoha määrab topograafilise kaardi nomenklatuur (tähtede ja numbrite kombinatsioon), mis jagab Maa pinna meridiaanide ja paralleelide abil trapetsiteks.

Nüüdisajal kasutatakse topograafiliste kaartide valmistamisel digitaaltehnoloogiat, selle puhul viiakse informatsioonikiledelt, kaartidelt, aerofotodelt jm pärievad andmed arvutisse. Sellist andmebaasi kasutades saab mis tahes temaatilisi kaarte välja anda väga lühikese aja jooksul. 

Esimesed geodeetilisel alusel põhinevad Eesti kaardid koostati 19. sajandi esimesel poolel (1839 С. G. Rückeri Liivimaa kubermangu kaart, 1844 J. F. Schmidti Eestimaa kubermangu kaart). Esimene eestikeelne „Maa kaardi-raamat” ilmus 1895 Pärnus, täpsem Eesti kaart (neljal lehel) 1882–83 ajalehe Olevik lisana.

Üheverstane Vene topograafiline kaart,1903. Orissaare ümbrus, fragment

Eesti topograafiline põhikaart 1:25 000. Võru ümbrus, fragment (1934)

Vaata ka seotud artiklit

• topograafilised leppemärgid

EE 9, 1996;