Kombain rukist koristamas 1950. aastatel

Pronksiajal levis Eestisse odra kultuuristamine. Seda võib lugeda teadliku taimekasvatuse alguseks Eestis. Muinaspõlde (näiteks Proosa ja Rebala külas) rajati umbes aastatel 800–400 eKr või isegi mõned sajandid varem. Umbes 1500–500 eKr hakati Eestis alet tegema, 13. sajandil eKr võeti kasutusele kõblas ja maa- ehk mättakirves. Umbes 2500 aastat tagasi jõudis Eesti alale kultuuristatud kiulina, valmistati kuuselatväket ja rakendati veoloomi. Maaviljeluse laiaulatuslikuma arengu alguseks peetakse keskmise rauaaja aastaid 400–800. Arvatavalt 1. sajandil tekkisid põlispõllud. Tekkis kaheväljasüsteem. 7. sajandil hakati Eestis nisu kasvatama. Feodaalajal levis Eestisse uusi kultuurtaimi, neist talirukki kasvatamine lõi eeldused kolmevälja-kesasüsteemi rakendamiseks. 17. ja 18. sajandil oli kogu Eesti majanduselu rajatud teraviljakaubandusele. 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadusega tunnistati talupoeg vabaks, 1849.–65. aasta agraarseadusega keelati teoorjus, algas talude päriseksostmine. Mõisad said sellega juurde raha, et osta uuenduslikke põllutööriistu- ja masinaid. Algas põllumajanduse uus tõusuaeg. 19. sajandi I poolel hakati Eestis kasvatama kartulit ja ristikut. 1875 alustas Sangaste krahv Friedrich Berg rukkiaretusega. 1885–88 suurenes Eestis külvipind 593 700 ha-ni. 19. sajandi viimasel veerandil hoogustus maaparandus, hakati rajama kultuurrohumaid. 1919. aasta maaseadusega võõrandati kõik mõisamaad, need anti kasutada Vabadussõjast osavõtnutele, langenute perekondadele, käsitöölistele, mõisatöölistele ja kalameestele, põllumaad oli kokku 826 000 ha. 1938 oli Eestis põllu- ja aiamaapinda 1 117 684 ha, sellest teravilja all 590 024 ha. Riiklikku viljaostu teostas Riigi Viljasalv. Riigikorra muutus ja II maailmasõda mõjusid Eesti taimekasvatusele laastavalt: 1945. aastaks oli külvipinda vaid 695 500 ha. 1950. aastate algul viidi läbi põllumajanduse kollektiviseerimine, prooviti juurutada Eestis võõraid põllukultuure ja tootmistavasid. 1958–65 põllumajandustegevus elavnes. 1960–80 kasvas põllumajandustoodang (sealhulgas ka taimekasvatustoodang) jõudsalt, põllumajanduse tootlikkus oli Eestis võrreldes muu Nõukogude Liiduga kõrgeim.

Loe täiendavalt artiklit Eesti põllumajanduse arengulugu.

Eesti taimekasvatus sajandivahetusel ja 21. sajandi alguses

Raps

Kartul

Eesti maafondist 24,8% (umbes 1,12 miljonit ha) on põllumaa. Enne 1990. aastat kasutati põllupinda kultuurtaimede kasvatamiseks täies ulatuses. 1990. aastate II poolel langes osa põllumaad tootmisest välja ja kasutusel oli ainult 73–77%. 1995–99 andis taimekasvatus toodangut 1563,1–2031,7 miljoni krooni eest (1995. aasta hindades) aastas (umbes 130 miljonit eurot), loomakasvatustoodangu maksumus oli samal ajajärgul kuni 28,2% võrra suurem. Enamiku taimekasvatustoodangust andsid 1990. aastate lõpul elanike majapidamised ja talud (69–74%), riigiettevõtete ja ühistute osatähtsus taimesaaduste tootmisel oli vähenenud. Aastaks 2000 oli talude, sh taimekasvatusega ja köögiviljandusega tegelevate talude arv ületanud 51 000 piiri. Taimekasvatussaadusi ei eksporditud. 2010. aastal moodustas põllukultuuride kasvupind 598 000 ha, mis on 31 400 ha ehk 5,5% võrra suurem kui 2009. aastal ja 10,9% võrra suurem kui 2006. aastal. Euroopa Liidu (EL) liikmesriigina osaleb Eesti ühtse kaubanduse poliitikas. Eestisse veetakse taimekasvatussaadusi sisse, kuid siinset taimekasvatuse toodangut ka eksporditakse (põhiliselt EL-i liikmesriikidesse, kuid ka kolmandatesse riikidesse). Aastakümnete kestel on külvipinna struktuur eri põllukultuuride rühmade ja liikide osas muutunud, eriti suured muutused leidsid aset 1990. aastail. Mitmete asjaolude (maa erastamine ja omandi järjepidevuse katkemine, toodangu turustamisega seotud raskused, tootmiseks vajaliku raha puudumine maal jms) kokkulangemise tagajärjel vähenes 20. sajandi viimasel aastakümnel taimekasvatuse produktiivsus: vähenesid külvipind ja saagikus ning seega ka kogutoodang. Arvestades seda, et aastaks 1994 oli mineraalväetiste kasutamine taimekasvatuses vähenenud enam kui 5,5 korda, taimekaitsevahendite kasutamine 4 korda ja orgaaniliste väetiste kasutamine seoses põllumajandusloomade arvu vähenemisega 2 korda (võrreldes 1980. aastatega), oli põllukultuuride saagikuse langus isegi suhteliselt väike. Eesti muutlikes ilmaoludes võib põllukultuuride saagikuse langust mõnel aastal põhjustada ka halb ilmastik (näiteks põud või liiga suur hulk sademeid). 21. sajandil on EL-s ja sh ka Eestis aina enam populaarsust võitnud mahepõllumajandus. Eestis oli 2010. aastal kokku 112 972,41 ha mahepõllumajanduslikku maad, kasvatati maheteravilja (suvi- ja talinisu, kaera, rukist, otra, speltanisu, tatart jt), mahekaunvilja (hernest ja põlduba), tehnilisi mahekultuure (rapsi, rüpsi, talirüpsi, õlilina, kanepit, valget sinepit, tutra, köömneid), mahekartulit, maheköögivilja (kapsast, kurki, küüslauku, porgandit, rabarbrit, pastinaaki, maapirni, kõrvitsat jt), mahemaasikat, maheheintaimi, mahedaid maitse- ja ravimtaimi, maheviljapuid ja -marjapõõsaid, mahesarapuud ja maheseeni (austerservikut ja šampinjoni).

Loe täiendavalt artikleid Eesti tera- ja kaunviljakasvatus, Eesti tehniliste kultuuride kasvatus, Eesti kartulikasvatus, Eesti söödakultuurikasvatus, Eesti köögiviljakasvatus ja Eesti puuvilja- ja marjakasvatus.

EE 11, 2002; EME 2, 2009; muudetud 2011