Eesti tehniliste kultuuride kasvatus
Rapsipõld
1990. aastate alguses hakati Eestis kasvatama suvirüpsi ja -rapsi ning 2000. aastal kasvatati neid kultuure juba märkimisväärsel põllupinnal, kuigi saagikus oli suhteliselt väike. Varem kasvatati Eestis talirapsi söödaks, 21. sajandil kasvatatakse seda õli tootmiseks. Rapsiõli saab kasutada toiduõli valmistamiseks ja tööstuses, temast valmistatakse ka mootorikütust (biodiislit). Kujunenud on rapsiseemne kokkuostu ja õlipressimise tööstusharu (näiteks AS Werol Tehased). Kõrvaltoodang (õlikoogid ja -srotid) on väärtuslik valgurikas loomasööt. Rapsi kasvupind oli 2010. aastal 98 000 ha, mis on 15 9000 ha võrra ehk 19,4% suurem kui eelmisel aastal ning kogusaagiks saadi 129 600 t, mis on 6400 t võrra ehk 4,7% väiksem kui 2009. aastal. Saagikuseks kujunes 1 322 kg hektari kohta. Rapsi hind on võrreldes teravilja hinnaga oluliselt kõrgem olnud ning see on mõjutanud rapsi kasvupinna suurenemist (võrreldes 1995. aastaga on rapsi kasvupind Eestis suurenenud rohkem kui 16 korda). Kasvupindade suurenemisele on kindlasti avaldanud mõju ka biodiisli kasutamise suurenemine Euroopas ja mujal maailmas. 2010. aasta sügisel külvati 2011. aasta saagiks 15 300 ha talirapsi, mis on 3700 ha ehk 31,9% rohkem kui 2009. aastal. Kiulina kasvatamine on Eestis tunduvalt vähenenud, sest kohalik linatööstus on hääbunud, kuigi vajadus linakiu järele on olemas. Enne II maailmasõda kasvatati kiulina paljudes Lõuna-Eesti taludes ja see oli talunikele heaks tuluallikaks. Kiulina kasvatamine, koristamine ja saagi koristusjärgne töötlemine toimus tollal käsitsi ja oli töömahukas. Linakiu ketramine lõngaks ja linase kanga kudumine andis inimestele rakendust talviseks ajaks. 2000. aastast alates on Eestis kasvatatud ainult õlilina (umbes 200 ha-l). 1990. aastate keskel kasvatati Eestis suhkrupeeti, et sellest suhkrut toota, kuid odav importsuhkur muutis selle mittetasuvaks. Üle mitme aastakümne hakati Eestis aastast 2005 taas kasvatama harilikku kanepit (kiu-, õli- ja energiataime).
Välislink
EE 11, 2002; muudetud 2011
