Nisupõld

taimekasvatus on

• põllumajanduse haru, mis tegeleb peamiselt toiduks, söödaks ja tööstustooraineks tarvitatavate taimesaaduste tootmisega, tänapäeval põhiliselt kultuurtaimede viljelemisega. Taimekasvatuse alged tekkisid kiviajal ning mõjutasid inimesi randeluviisist loobuma. Vanimad taimekasvatuspiirkonnad olid praeguse Lõuna-Hiina, India, Iraani, Süüria, Mehhiko ja Peruu aladel. Kõigepealt hakati kasvatama peamiselt teravilja. Taimekasvatuse algusega kaasnesid sordiaretuse alged (ebateadlik valik), selle tõttu on osa liike nii muutunud, et ei ole võimalik kindlaks teha nende lähtevorme. Paljud kultuurtaimed pole võimelised inimese abita säilima, nad kaotaksid oma väärtuslikud omadused ja metsistuksid või hukkuksid. Peamised taimekasvatuse harud on põllundus (taimekasvatus kitsamas tähenduses), aiandus (köögiviljandus, iluaiandus, puuviljandus, viinamarjakasvatus), rohumaaviljelus ja metsandus. Põllutaimi on maailmas umbes 90 liiki, enim kasvatatakse kõrrelisi teravilju, teistest põllutaimedest kartulit, õlitaimedest sojauba, rapsi ja päevalille, kiutaimedest puuvillapõõsast, suhkrurohketest taimedest suhkrupeeti ja suhkruroogu. Mitme aastatuhande jooksul oli taimekasvatustoodangu saagikus väike (näiteks teraviljal 400–600 kg/ha). Teadusliku põllumajanduse arenedes, alates 18. sajandist, saagikus tasapisi suurenes. Järsk tõus toimus 20. sajandil, eriti selle II poolel, kui hakati arvestama iga sordi agrotehnikanõudeid, arenes põllumajandustehnika, kasutati laialdaselt mineraalväetisi ja taimekaitsevahendeid ning toodeti ja kasvatati hübriidsortide seemet. 1991–93 oli maailma keskmine teraviljasaagikus 2745 kg/ha, Euroopa keskmine 4230 kg/ha (sh Hollandis 7407 kg/ha, Eestis 2029 kg/ha). 2009. aastal saadi maailmas teravilja 3514 kg/ha, Hollandis oli saagikus 9000 kg/ha ja Eestis 2500 kg/ha.

• agronoomia haru, mis käsitleb peamiselt põllukultuuride kasvunõudeid ning nende sortidele võimalikult soodsate kasvuolude loomist agrotehnika abil. — Taimekasvatuse uurimistöös rakendatakse mitmesuguseid meetodeid, sh tehakse põldkatseid, nõu- ehk vegetatsioonikatseid ja tootmiskatseid. Nüüdisajal kuuluvad taimekasvatuse uurimisülesannete hulka peamiselt mullastiku- ja kliimaoludele kohaste sortide valik ja aretus (sordiaretus), igale sordile sobiva agrotehnika, s.o külvi (-aja, -normi-, -viisi, -sügavuse), väetamise, hooldamise (vaheltharimise, umbrohutõrje, taimekaitse, niisutuse), koristusvõtete ja säilitusviiside leidmine.

Loe täiendavalt artikleid maaviljelus ja Eesti taimekasvatus.

EE 9, 1996; EME 2, 2009; muudetud 2011