Hariliku puuvillapõõsa vili ja õiega võrse

puuvillapõõsas (Gossypium), heitlehiste või igihaljaste lehtpõõsaste ja väikeste lehtpuude ning poolpõõsaste perekond kassinaeriliste sugukonnast; umbes 20 liiki troopikas ja lähistroopikas. Lehed hõlmised kuni jagused või terved, suured valged, kollased või pur­pursed õied asetsevad ühe- või mitmekaupa, vili on kupar. Seemneid katavad tihedasti põhiliselt tselluloosi sisaldavad karvad, mis kuivades muutuvad käharaiks kiududeks (puuvill). Seemned on rasvarohked (umbes 30%), neist saadakse söögi- ja tehnilist õli ning tootmisjäägina puuvillakooke ja -srotte. Kiutaimena kasvatatakse puuvillapõõsast kõige rohkem Ameerikas, palju ka Aasias ja Aafrikas, kokku umbes 70 maal. Tähtsaimad liigid on Kesk-Ameerikast pärinev harilik puuvillapõõsas (G. hirsutum), keda kasvatatakse kõige rohkem, ja parima kiu, ent väikese saagikusega peruu puuvillapõõsas (G. barbadense); mõlemad on üheaastased kultuurid.

Puuvill on puuvillapõõsa seemneilt eraldatud kiudaine, sisaldab üle 90% puhast tselluloosi. Puuvilla hinnatakse kiudude pikkuse (10–55 mm), jämeduse (Ø 12–45 μm), värvuse, puhtuse ja tugevuse järgi (katkemispikkus 20–50 km). Puuvillast tehakse riiet, tootmisjääkidest (lintrist) vatti, atsetaat- ja vaskammoniaakkiude, paberit jm. Suur osa puuvillast töödeldakse keemiliselt, see suurendab puuvilla kuumakindlust ja vähendab puuvillriide kortsuvust. Puuvilltooteid valmistati juba Vana-Egiptuses, Indias, Hiinas ja Peruus. Euroopas oli puuvill 19. sajandini luksus­kaup, mida toodi peamiselt Indiast.

VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Nõulik); muudetud 2011