Eesti alale jõudis algeline põllumajandus juba umbes 4000 aastat tagasi. Esimesed kultuurtaimed, keda viljeldi, olid teraviljad. Esimesed kodustatud loomad olid lambad ja kitsed. I aastatuhandel eKr maaviljeluse areng hoogustus. Võeti kasutusele uusi põlluharimisriistu (nt kuuselatväke), rakendati veoloomi (veiseid), kasvatati kiulina. 1. sajandil tekkisid põlispõllud, koduloomade sõnnikuga hakati põldu väetama. Rakendati kaheväljasüsteemi. Hoogustus aleviljelus, sest metsa raiumiseks olid nüüd paremad tööriistad kui varem. 10.–13. sajandil tekkisid feodaalsuhted, algas üldine majanduslik tõus. Talirukki kasvatamisega seoses hakati üle minema kolmevälja-kesasüsteemile. 13. sajandil oli Eestis umbes 220 000 ha põllupinda, teravilja kogusaak oli 45 000 t. Põllumajandusest oli saanud valdav elatusallikas. Keskajal muutusid omandisuhted, eestlased jäid ilma õigusest maale. 16. sajandil muutus talupoeg pärisorjaks. Lisaks laastas Eesti ala mitu katku- ja näljapuhangut, rahvaarv kahanes (1697. aastaks 280 000-ni). 17. ja 18. sajandil sõltus talupidamine üha rohkem mõisast. Kogu majanduselu oli rajatud teraviljakaubandusele. 19. sajandil sai talupoeg küll vormiliselt vabaks, kuid maa jäi endiselt mõisniku omandisse. Eestisse levis A. D. Thaeri ratsionaalse majapidamise õpetus. Mindi üle 4–5-välja süsteemile, see tõi kaasa murrangu tehnoloogias ja külvikorras. 1849.–65. aasta agraarseadusega keelati teoorjus ja algas talude päriseksostmine. Mõisades võeti kasutusele rehepeksumasin ja hõlmader. Tehti maaparandustöid, hakati kasvatama põldheina. Iseseiva Eesti riigi põhilise eksporttoodangu (või ja sealiha) tootis põllumajandus. Heal järjel talupidajad moodustasid Eesti kodanikkonna selgroo. II maailmasõda ja okupatsioonid (Vene ning Saksa) laostasid Eesti majandust, eriti põllumajandust. Sõja lõpuks oli külvipind vähenenud 695 500 ha-ni, veiseid ja sigu oli umbes poole vähem kui enne sõda. Nõukogude võim proovis Eestis juurutada siin võõraid tehnoloogiaid ja kultuure. Eesti põllumeeste oskus oma peaga mõelda ja neid katseid nurja ajada päädis sellega, et Eesti oli Nõukogude Liidu eesrindlikumaid põllumajandustootjaid: Eestis kulutati põllumajandustoodanguühiku kohta 40–45% vähem mineraalväetisi ja kütust ning 25% vähem sööta kui mujal NSV Liidus (kuigi Eesti looduslikud tingimused ja mullastik ei olnud sugugi nii head kui mõnes teises NSV Liidu piirkonnas). Juba enne taasiseseisvumist võeti Eestis vastu taluseadus, mis kehtestas talude taasloomiseks juriidilise aluse. 1992. aasta põllumajandusreformi seadusega reguleeriti uute omandivormide tekkimist maal ning suurte ühismajandite kaotamist. Talupidajate jaoks loodi riiklike toetuste süsteem. Aastast 2004 on Eesti Euroopa Liidu (EL) liige, sellest ajast laieneb Eestile EL-i põllumajandustoetuste süsteem ja Eesti peab täitma kogu EL-is kehtivaid nõudeid toidu kvaliteedi ja ohutuse osas. Eestis on kogu EL-is kõige rohkem põllumaad elaniku kohta (0,7 ha).

Loe seotud artikleid

• Eesti ala põlluharimise algus
• Mõisamajanduse kujunemine ja areng Eestis
• Eesti põllumajandus 1918–1940
• Eesti põllumajandus 1940–1945
• Eesti põllumajandus 1945–1989
• Maamajanduse areng taasiseseisvunud Eestis

Kirjandus

• A. Ratt. Mõnda maaviljeluse ajaloost. Tallinn, 1985
• A. Reintam. Ülevaade põllumajanduse mehhaniseerimise ajaloost. Tallinn, 1999

EE 11, 2002; muudetud 2011