katk, inimese ja loomade (sh. lindude) väga ohtlik, peamiselt liigiomane nakkushaigus, mida tekitab katkubakter (Yersinia pestis). Inimese katku levitavad närilised (rotid, suslikud), kirbud ja katkuhaige inimene. Muhkkatku puhul paistetavad ja mädanevad lümfisõlmed, kopsukatku puhul tekib kopsupõletik. Koduloomade katk on liigiomane ja inimesele ohutu (v.a Siberi katk). Esimene teada olev suur katkuepideemia oli 6. sajandil (Egiptuses, Süürias, Väike-Aasias, Euroopas), hiljem 1347–50 (Euroopas; nn must surm), 1894–1900 (Hiinas, Indias, Jaapanis).

Eestis oli katkuepideemiaid korduvalt 18. sajandini, näiteks 1531, 1549, 1570–78, 1601–06 ja 1657. Eriti laastav oli 1710.–12. aasta taud, sellesse suri Mandri-Eesti lääneosas kuni 3/4 rahvast. Tallinnas arvati olevat 15 000 katku surnut, 1710. aasta rahvaloenduse andmeil oli linnas 1990 ellujäänut. Põhja-Eesti kolmes maakonnas suri 70–80% elanikest, katkust jäid puutumata Hiiumaa, Ruhnu, Aegna ja Naissaar. Pärast 1713. aastat ei ole katku Eestis olnud. 1721 määrati keisri korraldusega Tallinna karantiinialaks Aegna saar. Rangete kaitseabinõude tõttu näiteks 1770–72 Venemaad laastanud katku Eestimaale ei levinud.

VE, 2006