Naissaar

Naissaar (sks Nargen, rts Nargö), Eesti põhjaranniku suurim saar, eraldab Tallinna lahte Soome lahe avaosast, kuulub aastast 1994 Viimsi valda; pikkus umbes 9, laius 4 km, pindala 18,6 km². Saare vähim kaugus mandrist (Kakumäe tipust) on 8,5 km, kaugus Tallinnast mööda laevateed 19 km, vahemaa Soome lähima saareni (Mäkiluotoni) 34 km. Naissaar on kuni 30 m kõrge (kõrgeim paik Kunilamägi, varem ka Taani Kuninga mägi), teda katab valdavalt okasmets. Saarel ja rannikuvees leidub kivikülve ja suuri rändrahne (suurim on Naissaare Põlendikukivi, mis on kantud ka Eesti ürglooduse raamatu andmebaasi). Lõunaosas on luiteid ja liivaranda. Naissaare põhjatipus Pikasääre otsal on raudbetoonist Naissaare tuletorn ja idaranna lõunaosas Naissaare sadam.

Naissaar kuulub kogu ulatuses Naissaare loodusparki.

Naissaare Põlendikukivi

Naissaare lõunaosa liivaluited

Naissaare rannal olev kivikülv

Ajalugu

Naissaare külatänav

Meremiinide kestad

Tsaariaegne komandopunkt Naissaare lääneosas

Naissaart on arvatavasti mainitud juba Bremeni Adama 1075–80 koostatud kroonikas (Terra feminarum 'naiste maa'), 13. sajandi keskel on Naissaart mainitud kui Tallinna raele kuuluvat saart (Narigeth 'merekitsus'); asustuse kohta on teateid aastast 1469. Külasid (Lõuna-, Väikeheinamaaküla ja Põhja- ehk Tagaküla) asustasid 1944. aastani põhiliselt rannarootslased, elatuti kala- ja hülgepüügist ning lootsiametist ja meresõidust (naissaarlaste hulgast pärineb palju kaugsõidukapteneid, näiteks August Schmidt jt). Naissaarele asutati 1876 ka kool. 19. sajandi lõpust 20. sajandi alguskümnendini oli Naissaar tallinlaste suvituskoht. 1919–44 moodustas saar Harjumaasse kuuluva Naissaare valla (1934. aastal 450 elanikku, neist umbes 200 sõjaväelast). Saksa okupatsiooni ajal saarele tagasipöördunud elanikud lahkusid 1943–44 Rootsi (üldse saabus sinna 156 naissaarlast). Hilisem asustus (peamiselt sõjaväelaste pered, 128 elanikku, 1989) paiknes ühendatud Naissaare külas. Naissaarest möödub tähtis laevatee ning juba 1788 rajati saare põhja- ja lõunaotsa puitmajakas, esimene asendati 1849. aastal 38 m kõrguse ümmarguse kivitorniga (1941 see õhiti).

Põhjasõjast peale on Naissaarel olnud ka sõjaline tähtsus. Teada olevail andmeil (aastast 1705) asus Lõunaküla kõrval Rootsi rannakaitsepatarei, 1727 rajati samasse venelaste muldkants (Sternschanz). Põhjasõja ajal maabus Naissaarel 1720 Briti-Rootsi dessant, 19. sajandi algul oli Naissaarel karantiinipunkt, 1874 asutati päästejaam. Krimmi sõja ajal oli saarel 1854–55 suviti Briti-Prantsuse okupatsioon (sellest ajast on pärit Inglise meremeeste ühishaud). Peeter Suure merekindlust rajades (1913) ehitati Naissaarele uusi kindlustusi (8 õhukaitsepatareid) ja kitsarööpmeline raudtee (1918. aastal valmis rööpaid umbes 40 km, Eesti Vabariigi ajal enne Teist maailmasõda jäi alles umbes 23 km, praegu sõidutatakse turiste mõne kilomeetri pikkusel lõigul), elanikud evakueeriti. Detsembris 1917 kuulutas bolševismimeelne garnison Naissaare soldatite ja kindluseehitajate nõukogude vabariigiks (vn Вольный остров Нарген), selle rahvakomissaride nõukogu tegutses veebruarini 1918 kui saare okupeerisid sakslased; enne süüdati ja põletati sõjalisi objekte. Esimese maailmasõja lõpus sakslaste rajatud sõjavangilaagrit kasutati 1920. aastate algul poliitvangide kinnipidamiskohana, seal hoiti 1919 ka Nõukogude miiniristlejate Avtroil ja Spartak (hilisemad Lennuk ja Vambola) 36 meremeest. 1918. aasta lõpul pöördus Naissaare elanikkond koju tagasi, kuid 1940 evakueerisid NSV Liidu okupatsioonivõimud elanikkonna taas mandrile ja punaväelased võtsid 17. VI 1940 rannapatareid üle (ja õhkisid need enne lahkumist augustis 1941). Teises maailmasõjas oli Naissaar kindlustatud ning 1944–93 jäi ta NSV Liidu relvajõudude valduses olevaks suletud territooriumiks (rajati meremiinide koostetehas). Naissaare vaatamisväärsused on erinevatest ajastutest pärinevad sõjalised rajatised.

Naissaarel on sündinud optik Bernhard Schmidt ja maalikunstnik Erik Schmidt.

Loe täiendavalt artiklit eestirootslased. 

Kirjandus

• H. Gustavson. Merekindlused Eestis 1913–1940. Tallinn, 1993
• H. Gustavson. Mõnda Naissaarest. Tallinn, 1994