eestirootslased

Eestirootslased Ruhnu saarel 1937

eestirootslased, rannarootslased (endanimetus aibofolke ’saarerahvas’), Eesti rahvusvähemus, mis on kujunenud Eestisse asunud rootslaste assimileerumisel eestlastega. Rootslaste asustusalad on olnud Ruhnu, Hiiumaa, Läänemaa rannikualad ja saared (Sutlepa, Riguldi, Vormsi, Noarootsi ja Osmussaar), Loode-Harjumaa rannikualad ja sealsed saared (Nõva, Vihterpalu, Pakri saared, Kurkse, Pakri poolsaar ning Naissaar). Palju elas rootslasi ka Haapsalus ja Tallinnas ning 13.–17. sajandil Saaremaa, Lõuna-Läänemaa, Ida-Harjumaa ja Lääne-Virumaa rannikul.

Eestirootslaste varasem ajalugu

Vanimad dokumentaalsed tõendid rootslaste Eestis elamise kohta on pärit 13. ja 14. sajandi vahetuselt (esimene dokument on Haapsalu linnaõigus 1294). Enamik rootslaste asustusi tekkis kiriku valdusaladele (Saare-Lääne piiskopkond, Padise klooster, Pirita klooster). Ümberasumise põhjus võis olla soov pääseda oma maaisandate võimu alt, leida paremaid elutingimusi ja võib-olla ka kohatine ülerahvastus. Eesti maaisandad soosisid igati (maksude saamise huvides) rootslaste asumist tühjadele saartele ja rannaaladele. 1341 sätestas Kuramaa piiskop Rootsi õiguse, mis tähendas peamiselt piiratud koormisi ja isiklikku vabadust. Just viimane eristas rootslasi eestlastest talupoegadest, kes olid sunnismaised, hiljem ka pärisorjad. Siiski ei olnud rootslased ülemklass, vaid tavalised põllumehed ja kalurid, ka linnades elanud rootslased kuulusid enamasti lihtklassi. Eriti soositi rootslaste sisserännet pärast Jüriöö ülestõusu (1343–45), et suurendada kristlaste arvukust. Eestirootslaste arvukus saavutas tipu 16. sajandi keskpaiku, kui nende asuala ulatus idas Kuusalu kihelkonnani ja läänes Sõrve poolsaarele. Orduaja lõpul elas Eestis 5000–7000 rootslast (umbes 2–3% rahvastikust).

Orduriigi lagunemisele järgnenud Rootsi ajal eestirootslaste olukord halvenes. Kiriku- ja kloostrimaad läänistati, talupõllud muudeti mõisapõldudeks, suurenesid maksud ja koormised. Baltisaksa ja Rootsi aadel ei tunnistanud rootslastest talupoegade õiguslikku eriseisundit. Pärast Põhjasõda kaotasid eestirootslased oma senisedki õigused, kohati nende asustus hävis.

Oma seisundi säilitamiseks pidasid eestirootslased mõisnikega sajandite vältel visa võitlust. 18. sajandil pärisorjastati Risti rootslased, 1781 tõsteti taludest välja 1200 hiiurootslast ja asustati Lõuna-Ukrainasse Berislavi lähedale (suurem osa nende järglastest siirdus sealt 1929 Rootsi); tühjendati mitmed Noarootsi ja Vormsi külad.

Eestirootslaste haridus- ja kultuuritegevus

Esimene rootsikeelne kool asutati 1650 Noarootsis, kuid see tegutses lühikest aega, lugema õpiti kodus ja pühapäevakoolides. Alles pärast 1850.–60. aastate talurahvaseadusi asutati koole ka eestirootslastele.

1873 asutas Rootsist saabunud misjonär Thure Emanuel Thorén Noarootsis õpetajate seminari. Venestamise ajal see suleti, koolide õppekeeleks sai vene keel. 20. sajandi algul venestamine nõrgenes ning tekkis eestirootslaste rahvuslik liikumine. 1902 hakkasid Johan Nyman ja Hans Pöhl välja andma rootsikeelset kalendrit, 1909 asutati haridusselts Svenska Odlingens Vänner, mis rajas ja toetas rootsikeelseid koole ning korraldas eestirootslaste haridus- ja kultuuritegevust. Tegutsesid ka kalurite ühistud, spordiselts jm. Eestirootslastele kuulus umbes 1000 kalapüügi- ja rannasõidualust (sealhulgas 56 üle 20-brutoregistertonnist mootor- ja purjelaeva ning 208 mootorpaati).

Eestirootsalsed iseseisvas Eestis

Eesti Vabariigi esimene põhiseadus andis rahvusvähemustele tõhusad tagatised. 1919 oli Ajutises Valitsuses eestirootslastel oma rahvusminister (Hans Pöhl), 1919–40 haridusministeeriumi juures oma rahvussekretär (Nikolaus Blees). 1918 hakati välja andma rootsikeelset ajalehte Kustbon (Randlane; ilmus aastani 1940), 1919 asutati oma poliitiline organisatsioon (Svenska Folkförbundet).

1925 jõustunud kultuurautonoomia seaduse võimalusi eestirootslased majanduslikel kaalutlustel ei kasutanud, vaid piirdusid põhiseaduslike õigustega (omakeelne kool ja kohalik omavalitsus). Asutati Pürksi Põllutöökool ja Rahvaülikool (1920), Haapsalus rootsikeelne eragümnaasium (1931). 1930. aastail tegutses 20 algkooli. 1934 oli Eestis 7641 rootslast (0,68% rahvastikust), kes mõnel pool (näiteks Noarootsis ja Vormsis) moodustasid põhielanikkonna või olulise osa elanikest (näiteks Vihterpalu-Risti rannikul 348 ja Naissaarel 155 elanikku). 1930. aastate poliitilised muutused tõid kaasa eestirootslaste tugeva eestistamise.

Okupatsioonide aeg ja väljaränne

Vormsi rannarootslased 12. septembril 1944 Tallinna lennusadamas siirdumas Rootsi minevale laevale

1939 läksid põlised eestirootslaste asualad Osmussaar, Pakri saared ning Naissaar NSV Liidu sõjaväebaaside alla. Nn baaside lepingu alusel aeti 1940 kodudest välja üle 500 eestirootslase. 1943–44 evakueerisid Saksa okupatsioonivõimud (operatsioon „Kleiner Grenzverkehr”) 4097 eestirootslast Rootsi, 2800 (neist ⅓ Saksa sõjaväe eest kõrvalhoidjad) põgenes kalapaatidel ise, Eestisse jäänutest (umbes 1300) tabasid paljusid 1940.–50. aastail stalinlikud repressioonid.

Rootsi siirdunud eestirootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Sealsed eestirootslased on koondunud kultuuriühingusse Kulturförnungen Svenska Odlingens Vänner. On loodud rikkalik arhiiv, raamatukogu ja väike muuseum ning antud välja hulk teadustöid, ülevaateid, mälestusi ja ilukirjandust. Jätkuvalt ilmub väljaanne Kustbon. Tegutsevad piirkondlikud ja külaühingud.

Eestirootslased taasiseseisvunud Eestis

Eestis elas 20. sajandi lõpus eestirootsalasi (umbes 350) Vormsis, Noarootsis, Vihterpalus, Haapsalus ja Tallinnas; hiiurootslaste järglasi (umbes 60) oli Hersoni oblastis Ukrainas.

Et taastada mõningaid kultuuritraditsioone, õpetada soovijaile rootsi keelt jm, hakati 1980. aastail sõlmima sidemeid Rootsis elavate eestirootslaste või nende järglastega. Veebruaris 1988 asutati Haapsalus Eestirootslaste Kultuuri Selts, aprillis 1990 Rannarootsi Muuseum Haapsalus ja samal aastal Ruhnu Muuseum Ruhnu saarel (aastast 2012 Rannarootsi Muuseumi filiaal). Eestirootslaste tegevuse keskused on ka Rootsi-Mihkli (Tallinnas), Vormsi, Noarootsi ja Ruhnu kirikukogudus.

Eestirootsi murded kuuluvad rootsi keele idamurde rühma. Neis on säilinud muinasrootsi keelele omaseid jooni ning nad on tänapäeva rootsi keele oskajale mõistetavad vaid osaliselt. Eestirootslaste rahvakultuuris on palju keskaegseid jooni, mis on Rootsis kadunud. Eriti vanapärased on olnud kombed ja kultuur saartel. Suure osa rahvapärandist (eriti Vormsil) hävitas 19. sajandi II poole usuline ärkamisliikumine.

Eestirootslaste sajanditepikkune kooselu eestlastega on kaasa toonud vastastikuseid kultuurimõjutusi (eriti Lääne-Eestis), näiteks rahvakultuuris, kombestikus, toitudes jm. Eestirootslaste kaudu tuli eesti keelde palju laensõnu ning eestirootslased omakorda laenasid sõnu eesti keelest; nad on pärandanud Eestile palju kohanimesid (eriti Vormsil). 20. sajandil täheldati eestirootslaste süvenevat assimileerumist, mida 1930. aastail püüti ametlikult kunstlikult kiirendada – hakati nõudma näiteks küla-, talu- ja perenimede eestistamist jm.

Kirjandus

Varjusurmast tõusnud: eestirootslaste ja eestirootsi alade saatusest pärast Teist maailmasõda. Koostanud A. Sarv. Tallinn, 1994

Välislingid

MerLe, 1996; EE 12, 2003; muudetud 2013