Pakri poolsaare klindijärsak talvel (2004)

Pakri tuulepark

Pakri poolsaar, varem ka Leetse poolsaar, asub Eesti põhjarannikul Lahepere ja Paldiski lahe vahel, on Harju lavamaa loodesse eenduv panganeemik; pikkus umbes 12 km, laius üle 5 km, pindala umbes 40 km², kõrgus kuni 31 m. Poolsaare loode-, põhja- ja kirderannik on klindijärsak (eristatakse mitu panka), mille kõrgus neeme (rts Pakerort, sks Packerort) otsas mere murrutataval Pakri pangal on kuni 25 m. Seal paljanduvad liivakivid, diktüoneemaargilliit ja mitu lubjakiviladet (Pakerordi lademe tüüpleiukoht). Poolsaarele on iseloomulikud loopealsed, võsastunud puisniidud ja lehtmets, Leetses jm on paelaval hiidrahne (näiteks Leetse Saunakivi) ja kivikülve (Pärnasalu kivikülv). Pakri poolsaare paekalda ala kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu.

Pakri poolsaare läänerannikul asub Paldiski linn, poolsaare siseosas endine Nõukogude tuumaallveelaevnike õppekeskus (1965–68, selle kaks tuumareaktorit demonteeriti 1994); mahajäetud sõjalisi rajatisi on ka mujal. Halduslikult on Pakri poolsaar Paldiski linna territoorium.

Esimene kirjalik teade Pakri poolsaare asustuse kohta pärineb aastast 1377. Keskajal oli Laoküla lähedal sadamakoht. 17. sajandil ehitasid rootslased lääneranda väikese kindluse (Rogerwiek), mille ümber moodustus praegune Paldiski. Põhjasõjani elasid poolsaarel peamiselt rannarootslased. Seal olid Leetse ja Pallaste mõis (Pallas, eraldus 1802 Keila mõisast) ning Kersalu (Kersala), Laoküla (Laydes), Leetse, Ohtra (Ohter) ja Pakri küla. Pakri laht oli 17. sajandil Rootsi laevastiku tugipunkt. Peeter I alustas 1718 Pakri poolsaare ja Väike-Pakri saare vahelise tammi ning selle juurde kuuluva kindlustuse rajamist, ehitustööd peatati 1798. 1724 Pakri neemele püstitatud tulepaagi (1808 kõrgendati seda 6 m võrra) alakorrus on säilinud. 1889 ehitati selle kõrvale praegune Pakri tuletorn (52 m). Baaside lepingu alusel muudeti Pakri poolsaar 1940 Punaarmee suletud alaks, kõik elanikud evakueeriti (Saksa okupatsiooni ajal tuli suur osa neist tagasi). Poolsaarel oli kaks Nõukogude raketibaasi ja kaks allveelaevasadamat; viimased väeosad lahkusid Eestist 1994. Tänapäeval on neemel piirivalvekordon ja radarijaam ning tuulepark. 

EE 7, 1994; MerLe, 1996; EE 12, 2003; muudetud 2011