Eesti ala esiaja lõpul

Aastatuhandeid olid Eesti ala asukad elatunud jahipidamisest, kalapüügist ja korilusest. Esimesed andmed maaviljeluse kohta Eesti alal – soo- ja järvesetetest saadud kultuurkõrreliste (oder, nisu, kaer) õietolm pärinevad kammkeraamikakultuuride ajast (umbes 4300–3500 eKr), kuid põlluhari­mine jäi siiski veel erandlikuks tegevuseks, ilma et oleks nimetamisväärselt mõjutanud asustust ja aine­list kultuuri. Rohkem tõendeid viljelusmajanduse kohta on nöörkeraamikakultuuri ajajärgust (III aastatuhandest eKr): matmispaikadest ja asulakohtadest on leitud koduloomade (lamba või kitse, sea ja veise) luid ning söestunud viljateri (oder). Ühteaegu säilisid veel pikka aega vanad, anastaval majandusel põhinevad kultuuritraditsioonid. Pronksiaja (1800–500 eKr) I poole vähesed metallesemed ei mõjutanud oluliselt siinset majanduslaadi ega ainelist kultuuri. Suured muutused leidsid aset peamiselt I aastatuhande I poolel eKr, kui hoogustusid metsade maharaiumine ja aletegemine ning metsamullal hakati kasvatama kultuuristatud taimi. Konksadra ning kuuselatv- ja karuäkke „leiu­tamine” ning veoloomade kasutuselevõtmine alge­liste mullaharimis-, muldamis- ja seemendamisriistade (kaevekepi, kivi- ja sarvkõpla) asemel hoogustas aletamist, rannikualadel tekkisid esimesed põllupeenardega ümbritsetud põllusüsteemid. Rauaaja I poolel (500 eKr – 450 pKr) laiendati ulatuslikult põlispõlde, asustus oli valdavalt üksikpereline, kuju­nesid maa maksustamise alged ning koos sellega mõisted „talu”, „küla”, „kesa” ja isegi „mõis”(algselt arvatavasti eraldi asuva põllumaaga üksiktalu). Kohakindel põlispõld piiritles nii inimese tegevusvälja kui ka omandisuhted. Põld muutus omandiks ja jõukuse allikaks. Arvatavasti I aastatuhande II poolel hakkas seni valdavalt üksiktaluline asustus koonduma linnuste juurde, tekkisid külad ja territoriaalsed kogukonnad, mille ühisomandis olid ainult ale- ja nn sõõrumaad (mada­lad kevadveega üleujutatavad metsalagendikud). Peamine põllutööriist oli ader. Sellest tuletati talu suuruse hindamise ühik adramaa (maatükk, mida jõuti harida ühe adraga). Adramaa suurus muutus aja jooksul, algselt võis see olla umbes 1 ha. 11.–13. sajandit iseloomustab ühiskondliku ja sotsiaalmajandusliku kihistumise süve­nemine. Talu suurus oli pere rikkuse mõõdupuu, kujunes teistest suurema maavaldusega ülikkond ning pandi alus enamikule küladele, mida on nimetatud järgmiste sajandite kirjalikes allikais. Algas üldine majanduslik tõus, mida soodustasid välissidemete laie­nemine ja uute kultuurtaimede levik. Talirukki kasvatamisega loodi eeldused üleminekuks kolmevälja-kesasüsteemile, ka sõnnikut sai kasutada ots­tarbekamalt. Maaviljelusriistadest tarvitati rauast sahaotsaga atra, pikema teraga vikatit ja sirpi. 13. sajandil oli Eesti alal 21 000–22 000 adramaad, põllu­pinda võis olla 210 000–220 000 ha, teravilja kogusaak oli hinnangul iselt 45 000 t. Põllumajandusest oli saanud põhiline elatusallikas.

Loe täiendavalt artiklit Eesti põllumajanduse arengulugu.

EME 2, 2009 (A. Laansalu)