Tagasi ETBL-i avalehele

rabarber

Hariliku rabarberi taim ja risoom

rabarber (Rheum), mitmeaastaste rohttaimede pere­kond tatraliste sugukonnast; üle 40 liigi peamiselt Aasia paras­vöötmes (Siberis, Hiina ja Mongoolia põhjaosas). Rabarberil on jäme risoom ja kuni 2,5 m sügavuseni ulatuv tugev juurestik. Suured sõrmroodsed, pikkade rootsudega juurmised lehed paiknevad rosetina. Tunduvalt väik­semate lehtedega õisikuvars on kuni 2 m kõrgune, õied väikesed ja paiknevad pöörisjas või kobarõisikus, vili enamasti kolmekandiline tiivuline pähklike.

Rabarberit on aastatuhandeid tarvitatud ravimtaimena, püsikköögiviljana hakati teda Euroopas kasvatama alles umbes 200 aastat tagasi. Tänapäeval viljeldakse rabarberit põhiliselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Toiduks tarvitatakse peamiselt pikki jämedaid ja mahlakaid leherootse, mis sisaldavad kuni 3,5% suhkruid, rohkesti orgaanilisi happeid (peamiselt õun-, sidrun- ja oblikhapet) ning mineraalsooli (enim kaaliumiühendeid). Harva tarvitatakse ka noori lehti (nagu spinatit) ja kattelehtedega varjatud avane­mata õitega õisikuid (nagu lillkapsast).

Eestis kasvatatakse kurdlehise rabarberi (R. rhabarbarum) ja hariliku rabarberi (R. rhaponticum) sorte. Need taluvad hästi külma (risoom kuni –30°C) ja annavad saaki juba vara­kevadel (saak valmib kiiremini ajutise kilekatte all). Rabarberit paljundatakse risoomi jagades või seemnetega. Ta vajab sügavalt haritud viljakat parasniisket mulda, tugeva väetamise korral võib ta samal kohal kasvada 12–15 aastat. Saagikus 20–50 t/ha. Haljasaladel kasvatatakse ilutaimena ja istandikes ravimtaimena kämmaljat ehk hiina rabarberit (R. palmatum). Selle risoomist ja juurtest valmistatakse lahtistava ja seedetegevust korrastava toimega ravimit.

Välislingid

VE, 2006; EME 2, 2009 (L. Meensalu); muudetud 2011