Karusmari

karusmari, rahvapäraselt tikker, tikerber, karumari, tahelmari, kikker, heitlehine ogadega põõ­sas; botaaniliselt iseseisev Grossularia perekond või sõstra perekonna alamperekond; umbes 50 liiki põhjapoolkera parasvööt­mes (Põhja-Ameerikas, Sise- ja Ida-Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas). Karusmarja lehed on hõlmised, väikesed, vähe­märgatavad õied paiknevad lühikeste kobaratena või üksikult, vili (mari) on roheline, kollane, punane või must, enamasti söödav. Looduslikelt kasvukohtadelt korjati ja tarbiti karusmarja hilise keskajani. Kultuursortide tähtsaim lähtevanem on aed- ehk euroopa karusmari (Ribes uva-crispa ehk G. reclinata). Eestisse on peale aedkarusmarja toodud veel 4 liiki karusmarju. Californiast pärinev ja ilupõõsana hinnatud punaste õitega kaunis karusmari (R. speciosum) külmub Eestis. Esimesed kirjalikud andmed aedkarusmarja kasvatamisest pärinevad Inglismaalt 13. sajandist. Eestisse jõudis karusmari 16.–17. sajandil. Karusmarja sordiaretus on olnud eriti edukas Inglismaal, Inglise karusmarjasordid on kogu maailmas laialdaselt tuntud. 19. sajandil pidurdas karusmarjakasvatust Euroopas levima hakanud jahukaste. Enamik väga häid sorte muutus kasutamiskõlbma­tuks. Nüüdisajal püütakse aretada jahukastekindlaid sorte. Edu on saavutatud Soomes. Eestis on karusmarjasorte aretanud Johannes Parksepp ja Julius Aamisepp.

Karusmarjapõõsa kandeiga on üle 15 aasta. Keskmine saak on 5–10 t/ha, parim saak võib aga ulatuda üle 50 t/ha. 100 g valminud karusmarju sisaldab 79–90 g vett, 0,8–2,5 g happeid, 6–17 g suhkruid, 0,9 g valku, 0,4 g rasva, 0,45–0,81 g pektiini ja 80–425 mg park- ja värvaineid ning annab 46 kcal energiat. Vitamiinidest on karusmarjas C-, B2- ja P-vitamiini, mineraalainetest kaaliumi, naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi, rauda ja fosforit. Marjad valmivad harilikult juulis, neid süüakse värskelt või külmutatult. Tooreid, pooltooreid või valminud marju hoidistatakse (tehakse kompotti, mahla, keedist, vesihoidist jm). 2001 oli Eestis 705 ha karusmarjaistandikke, s.o 13% marjaistandike pindalast.

Karusmari on võrdlemisi põuakindel ja kasvutingimuste suhtes vähenõudlik, tema kasvuks sobivad kõik Eestis levivad mullad, v.a soo-, glei-, leede- ja lammimullad. Karusmarja paljundatakse look-, renn- ja kuhjevõrsikutega ning puitunud ja rohtsete pistikutega. Karusmarjapõõsad istutatakse septembri lõpus või oktoobri alguses korralikult haritud ja väetatud (sõnnikut umbes 60–100 t/ha, vastavalt mulla huumusesisaldusele; fosforit ja kaaliumi vastavalt mullaanalüüsile) põllule sügavamale, kui istikud puukoolis kasvasid (reavahe 3 m, põõsaste vahe reas 1 m). Kasvamise ajal väeta­takse karusmarjapõõsaid vastavalt mullaanalüüsile. Karusmari vajab iga-aastast harvenduslõikust. Karusmarju kahjustavad peamiselt karusmarjapõletik, karusmarja-jahukaste (Sphaerotheca mors-uvae), sõstra-lehevarisemistõbi (Pseudopeziza ribis) ja kol­lane karusmarja-lehevaablane (Pteronidea ribesii).

Kirjandus

• J. Parksepp. Karusmarjad. Tallinn, 1976

Välislink

• U. Kokassaar. Karusmari on saadanast? Naisteka kodulehel

EME 1, 2008 (A. Libek); muudetud 2011