Tagasi ETBL-i avalehele

Venestamine ja ühiskonna uuenemine Eestis (1885–1900)

Vene rahvusluse elavnemine 19. sajandil ja Vene valitseva eliidi soov luua moodne rahvusriik sattus vastuollu paljurahvuselise impeeriumi etniliste vähemuste (need moodustasid üle poole rahvastikust) enesemääramise püüetega. Vene riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi I poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880. ja 1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail. Mõningaid venestusaktsioone oli valitsus üritanud Baltimaades ette võtta varemgi, ent need polnud piisavalt järjekindlad ega andnud olulisi tulemusi. Kodurahu huvides ei tahtnud valitsus suhteid mõjuvõimsa Balti aadliga kui isevalitsuse kindla toega ajada liiga teravaks.

Vene ajakirjanduses kerkis Balti küsimus 1860. aastail. Vene rahvusluse teoreetik Mihhail Pogodin pidas Balti rahvaste kiiret venestamist slaavlaste ja germaanlaste ajaloolise heitluse seisukohast möödapääsmatuks. Natsionalistid, eriti slavofiilid, kritiseerisid ägedalt saksa mõju, Balti erikorda ning valitsuse senist Balti-poliitikat. Nad nõudsid Balti kubermangude Suur-Vene keskusega ühteliitmist, nende autonoomia kaotamist ja sealse halduskorra ühtlustamist Sise-Venemaa omaga. Slavofiilid Juri Samarin ja Ivan Aksakov põhjendasid seda vajadusega vabastada eestlased ja lätlased sakslaste rõhumise alt, võita need rahvad Venemaa poolele ning hoida ära nende saksastumine. Poleemikas J. Samariniga kaitses Tartu ülikooli ajalooprofessor Carl Schirren Balti erikorda ja aadli ajaloolisi privileege Saksamaal ilmunud teoses „Livländische Antwort an Herrn Juri Samarin” (1869), millest sai baltisaksa ülemkihtide poliitiline usutunnistus.

Jõuvahekordade muutumine Euroopas, Saksamaa ühendamine (1871) ja kujunemine keiser Wilhelm II valitsemisajal [1888–1918] suurvõimuks suurendas järsult Baltimaade strateegilist tähtsust Läänemere kontrollijana autonoomse Soome ja mässulise Poola-Leedu vahel. Saksa keisririigi ekspansionistlik välispoliitiline kurss põhjustas Vene riigi julgeolekuprobleemide esiletõusmise. Vene valitsusringkonnis kardeti baltisakslaste separatismi ja nende võimalikku orienteerumist Saksamaale, samuti seda, et sakslastel õnnestub eestlasi ja lätlasi saksastada. Eestlaste rahvuslikku liikumist käsitas valitsus peamiselt seoses Vene-Saksa suhetega ega pidanud seda esialgu Vene riigile ohtlikuks. Balti kindralkubermangu likvideerimine 1876 oli selge märk valitsuse poliitika muutumisest.

Vene rahvuslus 19. sajandi viimastel kümnenditel

Eriti sõjaka ilme omandas vene rahvuslus keiser Aleksander III valitsemisajal [1881–94 Sinodi ülemprokuröri Konstantin Pobedonostsevi ja mõjuka Moskva publitsisti Mihhail Katkovi õhutusel. Aleksander III oli esimene Vene keiser, kes troonile astudes jättis Balti aadli seisuslikud privileegid kinnitamata. Keisri käsul viis senaator Nikolai Manassein (1835–95) 1882–83 Liivi- ja Kuramaal läbi üldise revisjoni, mille käigus esitasid talupojad senaatorile hulgaliselt kaebusi ja palvekirju. Kogutud materjali põhjal esitas Manassein 1884 keisrile kohalikke olusid teravalt arvustava aruande koos reformiettepanekutega. Aruanne sai järgneva venestamise üheks lähtepunktiks. 1885 nimetas keiser ametisse uued kindralkubernerid: Eestimaale fanaatilise venestaja vürst Sergei Šahhovskoi (aastani 1894) ja Liivimaale Mihhail Zinovjevi (aastani 1895). Järgnesid reformid.

1888 ühtlustati Balti kubermangude politseikorraldus ülevenemaalisega, senine seisulik politseiorganisatsioon asendati riikliku politseiga. Maakondades ja linnades asutati politseivalitsused, mis allusid kubermanguvalitsusele. Mõisnikud säilitasid politseivõimu ainult mõisamaal, vallapolitsei jäi alles. 1889 kehtestati mõne erandiga Vene kohtusüsteem, millega kaotati seisuslikud kohtud ja maksvusele pääses kodanike formaalõigusliku võrdsuse põhimõte; kohtuprotsess muutus avalikuks, loodi advokatuur. Vallakohtud kui madalaim kohtuinstants jäid alles, teise astme kohtutena rajati ülemtalurahvakohtud, kõrgemaks instantsiks said rahukohtunikud, rahukogud ja ringkonnakohtud, viimaste juurde loodi prokuratuur. Erinevalt Venemaast polnud rahukohtunikud valitavad, vandemeeste institutsiooni ei loodud. Talurahvaasutuste reformiga seati talurahva omavalitsuse (valla) tegevuse ja agraarseaduste täitmise üle järelevalveks ametisse talurahvaasjade komissarid, kelle nimetas kohale siseminister. Valdade reorganiseerimise ja liitmisega tekkis uus elujõuline ja maksuvõimeline vald; valdade arv vähenes 1891–93 1100-st 360-ni. 1892 kehtestati uus linnaseadus, millega kaotati valijate kuuriad, maksutsensus asendati varandusliku tsensusega. See pakkus tõusvale eesti kodanlusele edaspidi võimalusi murda linnaomavalitsustes saksa ülemvõim.

19. sajandi II poole reformidega kärpis valitsus tunduvalt Balti kubermangude autonoomiat. Eestis kujunes niisugune halduskorraldus, mis jäi põhijoontes püsima kuni monarhia kokkuvarisemiseni 1917. Liberaalse suunitlusega reformid lammutasid keskaegset feodaal-aadellikku korda ning soodustasid ühiskonna uuenemist, ent põlisrahvaste õigused sellega oluliselt ei laienenud. Baltisaksa mõisnike võimu alt sattusid nad Vene bürokraatliku kroonurežiimi otsese surve alla. Siiski ei läinud valitsus Balti kubermangude poliitilis-õigusliku korra reformimisel lõpuni. Maaomavalitsuse reformi ja Vene semstvokorralduse sisseseadmist, mida eestlased eriti ootasid, ei tulnud. Kohaliku provintsiaalautonoomia üks nurgakive – rüütelkondade (privilegeeritud maa-aadli seisuslikud korporatsioonid) ainuvõim – jäi kubermanguomavalitsuses püsima kuni 1917. aastani, sest valitsus nagu Balti aadelgi ei soovinud eestlaste ja lätlaste osalust maapäeval, seda oleks võinud tõlgendada nende poliitiliste õiguste laiendamisena. Rüütelkondade juhtida ja valitseda jäi ka luteri kirik, mida oli eriti keeruline venestada. Mõisnike majanduslikke eesõigusi puudutasid reformid vähe. Valitsus kasutas reforme venestamispoliitika vahendina. Kõrgematele ametikohtadele hakati sakslaste asemele määrama venelasi, kes kohalikke olusid ja kohalikku keelt ei tundnud. Alam- ja mõnikord ka keskastme ameteisse pääses nüüd rohkem vene keelt valdavaid eestlasi.

Kultuuriline venestamine

Tallinna Toompeale rajati Vene ülemvõimu sümbolina Aleksander Nevski peakirik

Kõige valusamalt riivas eestlaste huve kultuuriline venestamine, see puudutas keelekasutust, kooli, kirikut, ajakirjandust ja seltsielu. Vene keel sai riigi- ja omavalitsusasutuste asjaajamiskeeleks. 1885 kaotasid mõisnikud kontrolli luteri maakoolide üle, need allutati haridusministeeriumile. Ainult usuõpetus jäi pastorite ja kirikuvalitsuse valve alla. Koolide üle järelevalveks seati sisse rahvakoolide direktori ja inspektori ametid. 1887 kehtestati alg- ja keskkoolis õppekeeleks vene keel. Vallakoolis lubati kahel esimesel õppeaastal õpetada emakeeles, ent 1892. aastast nõuti venekeelset õppetööd esimesest klassist alates. Eesti keel oli lubatud ainult emakeele ja usuõpetuse tundides. Venestamise huvides soosis valitsus uusi koolitüüpe: ministeeriumikoolid, linnakoolid, kroonualgkoolid. Need olid täielikult Vene koolibürokraatia võimu all ja neid peeti üleval valdavalt riigi rahaga. Rahvakooliõpetajad, kes ei vallanud vene keelt, vallandati seetõttu ja asendati venelastega. Koolide juhtimine ja kontroll läks Vene ametnike kätte (eesotsas oli Riia õpperingkonna kuraator). Koolireformi tagajärjeks oli hariduselu tagasiminek ja õpetamise taseme langus. 1889–94 muudeti ka Tartu ülikoolis rektor Anton Budilovitši juhtimisel järk-järgult õppekeeleks vene keel (v.a usuteaduskonnas), saksa professorite asemele tulid vene õppejõud, üliõpilaskonnas suurenes riigi teistest piirkondadest tulnute osakaal. 1889 kaotati ülikoolide autonoomia ja privileegid. 1893 nimetati Tartu linn Dorpatist ümber Jurjeviks ja ülikool Jurjevi ülikooliks. Valitsuse järelevalve eesti organisatsioonide üle tugevnes, 1884 suleti Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1893 EKS. Tsensuur muutus eriti rangeks.

Venestamispoliitikas oli tähtis osa ka õigeusu kirikul, mis nautis riigikiriku eesõigustatud seisundit ja pidas luteri kirikuga eestlaste hingede pärast ägedat võitlust. Võimud soosisid talupoegade siirdumist luterlusest õigeusku, Põhja-Eestis elavnes see 1880. aastail. Sergei Šahhovskoi energilisel toel asutati uusi õigeusu kogudusi, riigi kulul ehitati kirikuid ja koolimaju. Tallinna Toompeale rajati Vene ülemvõimu sümbolina Aleksander Nevski peakirik ning Kuremäele asutati Pühtitsa nunnaklooster. Et õigeusust luterlusse siirdumine oli keelatud, käivitasid võimud 1880.–90. aastail Lõuna-Eestis mitusada „usuprotsessi” kirikuõpetajate vastu, kes lubasid usuvahetajatel osa saada luteri kiriku talitustest. Venestamisreformidega hakkas Vene mõju Balti kubermangudes tervikuna tugevnema, laiemalt levisid vene kultuur ja teadus ning ühiskondlik-poliitiline. mõte. Kõige edukam oli venestamine haldusalal, sest halduskord oli iganenud ja seda oli vaja kaasajastada. Reformide tagajärjel liideti Eesti tugevamini Vene impeeriumiga.

Poliitilisele survele vaatamata muutus kodanikualgatuslik seltsiliikumine 1890. aastail massiliseks. Asutati uusi seltse – põllumeeste, laulu- ja mängu-, karskus- ja tuletõrjeseltse –, samuti tulekindlustus- ja abistamiskassasid, mis olid ühistegevuse eelkäijateks. Esimene karskusselts asutati 1889 Toris; 1900 oli neid 50. Eesti rahvusluse keskuseks sai Eesti Üliõpilaste Selts, noorema haritlaspõlve vaimseks liidriks tõusis Villem Reiman. Maaharitlasi haaras Jakob Hurda 1888 algatatud suurejooneline rahvaluulekogumine, millest võttis 1888–1906 osa üle 1200 inimese. 19. sajandi II poolel peeti 6 üldlaulupidu; ühislaulmisel oli väga tähtis osa rahvusliku identiteedi kujunemisel. Eesti ühiskonnas hakkasid laiemalt levima liberaalsed ja sotsialistlikud ideed, mis jõudsid siia nii Lääne-Euroopast (peamiselt Saksamaalt) kui ka Venemaalt. 1880. aastail tekkisid Tartu paljurahvuselises üliõpilaskonnas esimesed marksistlikud ringid. Mihkel Martna, Virulase toimetaja Jaak Järv ja saksa sots-demokraat Aleksander Burland moodustasid Tallinnas esimese sotsialistide rühma. 1890. aastail tutvusid Tartu eesti üliõpilased sotsialismi ideedega Richard Aavakivi juhitud illegaalses ringis. Algas töölisliikumine ja korraldati esimesed streigid: Narvas Kreenholmi Manufaktuuris 1872 ja 1882 ning Kunda tsemenditehases 1883.

Majandus ja tööstus 19. sajandi lõpus

Tööstuslik Tallinn. C. Rotermanni firma reklaamplakat

Eesti 19. sajandi II poole majandust iseloomustab kaubalis-rahanduslike suhete valitsevaks muutumine. Ehitati raudteevõrk (Tallinna–Peterburi raudtee valmis 1870), mis sidus Eesti Venemaa siseturuga ja oli tähtsaks eelduseks tööstuse, põllumajanduse ja kaubanduse arengule. 1860. aastail algas mõisnikelt massiline talude päriseksostmine. Osteti vabaturuhinnaga, mis maapuuduse ja ostjate konkurentsi tõttu oli 2–5 korda kõrgem kui Venemaal. Talud osteti pikaajalise pangalaenuga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatuse tuludest. 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis ostetud 86,4%, Põhja-Eestis, kus talude ost hoogustus 1880. aastail, 50,4% ning Saaremaal 6,8% talumaast; osa talusid jäi rendile. Põllumajanduses mindi teoorjuslikult mõisamajanduselt üle turumajandusele ja palgatöö kasutamisele. Veojõuna võeti härgade asemel kasutusele hobused, suuremat tähelepanu osutati tõu- ja sordiaretusele, maaparandusele ja mineraalväetiste kasutamisele, laienes kaasaegse agrotehnika ja põllutöömasinate, sh aurumasinate kasutamine, kasvas tööviljakus ja suurenes põldude saagikus. Peamised põllukultuurid olid teravili, kartul ja lina. Sajandi lõpuks kujunes põhiliseks piimakarjandus, mille toodangut – liha, võid, juustu ja piima – turustati ka Venemaal (peamiselt Peterburis) ja eksporditi välismaale. Mõisade viinavabrikud andsid Venemaa viinatoodangust ligikaudu 10%.

1870. aastail hoogustus tööstuse areng: rajati suuri tekstiili-, metalli- ja masinatööstuse, puidu-, paberi-, tselluloosi-, ehitusmaterjalide ja toiduainetööstuse ettevõtteid. Lõpule jõudis tööstuslik pööre. Olulisim tööstusharu oli tekstiilitööstus. 1857 asutatud Kreenholmi Manufaktuur (Narvas) oli Euroopa suurimaid tekstiiliettevõtteid. Tööstuse arenedes kerkis 1890. aastail Narva kõrval tööstuskeskusena esile Tallinn, kuhu koondus suurem osa Eesti metallitööstusest: Sadamatehased (1714), Franz Krulli masinatehas (1865), Raudteetehased (1870), vagunitehas Dvigatel (1898), elektromehaanikatehas Volta (1899) jt. Tootmise koondumine suurettevõtetesse võimaldas spetsialiseerumist ja koopereerumist, valdavaks said aktsiaseltsid ja osaühingud. Eesti tööstusse investeerisid Vene, Saksa, Prantsuse, Belgia, Šveitsi ja baltisaksa ärimehed, Eesti kapitali osa oli tagasihoidlik. Kiiresti kasvasid tööstustoodang (1860–1913 keskmiselt 6% aastas) ja tööstustööliste arv (1900. aastal 21 600). Töölised olid peamiselt eestlased ja venelased, insener-tehnilised töötajad venelased, baltisakslased ja välismaalased. Industrialiseerimisel oli tähtis Eesti hea asend ida–lääne transiidis ning eestlaste suhteliselt kõrge kultuuritase ja protestantlik töömoraal. Majanduse uuendused lõid taristu, tekkis tihe paikne kaubandusvõrk; 1900 oli iga 218 elaniku kohta üks kaubandusettevõte. Vene riigi sadamate hulgas oli Tallinn välja- ja sisseveo kogukäibelt 1896–1900 4. kohal. Tallinn ja Narva olid peamiselt sisseveosadamad, Pärnu oli põhiliselt väljaveosadam. 1860. aastail võeti sidevahendina kasutusele telegraaf, 1880. aastail telefon, 19. sajandi lõpul jõudis Eestisse kino.

Eesti rahvastik ja rahvusluse teke

1863–97 kasvas Eesti rahvaarv 723 000-lt 985 872-le (de facto rahvastik, koos Narvaga), neist oli eestlasi 89,1, venelasi 4,7 ja sakslasi 3,6%. Vene riigi teistes piirkondades elas 120 000 eestlast. Linnarahvastik kasvas 8,7%-st 19,2%-ni. Linnad eestistusid: 1897 olid linnaelanikest 67,8% eestlased. Linnades elas 3/4 sakslastest, üle poole venelastest ja 13% eestlastest. Linnadesse kandus üha enam ühiskonnaelu raskuspunkt: sinna koondus rahvuslik haritlaskond, seal kujunesid moodsa ühiskonna alged ning avaldus kõige selgemini uus, kultuuriline ja poliitiline pluralism. Suurimad linnad olid Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu. Usutunnistuselt oli Eestis protestante (valdavalt luterlased) 84,2, õigeusklikke 14,3, vanausulisi 0,7, juudiusulisi 0,5 ja katoliiklasi 0,4%. 1897 oskas lugeda 94,9% üle 10 aasta vanustest inimestest, eestlastest 96,7%.

Põllumajanduses töötas 64,2, tööstuses ja ehituses 14,6, kaubanduses, transpordis, sides ja teeninduses 14,0% rahvastikust. Ühiskonna vaimse, poliitilise ja majandusliku eliidi moodustasid peamiselt sakslased ja venelased, alamrahvas – talupojad ja töölised – olid valdavalt eestlased. Kuid eestlastest ettevõtjate, kaupmeeste, käsitööliste ja kinnisvaraomanike arv kasvas kiiresti. Talude päriseksostmisega süvenes talurahva sotsiaalne kihistumine, tekkis kolm peamist kihti: maaomanikud, rentnikud ja maatud (mõisatöölised, talusulased).

19. sajandi II poolel toimus eestlaste kultuuris murrang. Senise talupoegliku rahvakultuuri kõrvale tuli eestlastest haritlaskonna loodud rahvuslik kirjakultuur, tekkisid eesti kirjandus, muusika, teater ja kujutav kunst. Ärkamisaegses eesti kirjanduses valitses rahvusromantiline suund. 1857–61 ilmus saksa keeles ning 1862 eestikeelse rahvaväljaandena Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg”. Rahvustunnet õhutasid ka Lydia Koidula, Ado Reinvaldi, Friedrich Kuhlbarsi ja teiste isamaalaulud. J. Hurda ja Mattias Johann Eiseni algatusel hakati agaralt koguma rahvaluulet. Esimesed eesti heliloojad (Aleksander Kunileid-Saebelmann, Friedrich Saebelmann, Karl August Hermann, Aleksander Thomson, Johannes Kappel) viljelesid peamiselt koorilaulu. Kujutavas kunstis said Johann Köleri kõrval tuntuks kujurid August Weizenberg ja Amandus Adamson. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset vabadust (Eduard Bornhöhe, Andres Saal). Ajalehtede trükiarvud olid väikese rahva kohta suured, ulatusid 10 000-ni.

Algharidust omandati laialdaselt, kujunes välja rahva- ja keskkoolide võrk, üha rohkem eestlasi astus kesk- ja ülikooli. Aegapidi hakkas kujunema eesti akadeemiline haritlaskond, eestlastest üliõpilaste arv ulatus sajandivahetusel 200-ni. Mõned eestlased said Tartu ja Venemaa ülikoolide õppejõududeks (nt Mihkel Veske Kaasanis, K. A. Hermann Tartus). Tartu ülikoolis töötasid ülemaailmse kuulsusega teadlased (nt Wilhelm Struve, Karl von Baer, Hermann Schmidt, Carl Schmidt).

EE 11, 2002