Jaak Järv (17. IV 1852 Soe küla, Tarvastu kihelkond – märts või aprill 1920 Ufa kubermang, Venemaa), ajakirjanik ja kirjanik. Oli 1871–75 Vastse-Nõo vallakooli õpetaja, asus 1876 Viljandisse, töötas 1878–80 Carl Robert Jakobsoni Sakala toimetuses, ostis 1881 Adam Aintilt Tartu Eesti Seitungi, muutis selle 1882 Virulaseks ning viis Tallinna. Taotles oma edumeelses nädalalehes õigust kasutada ametiasutustes ja koolides eesti keelt, käsitles maakehvikute ja tööliste olukorda jm. Pagendati seepärast 1888 kaheks aastaks Balti kubermangudest; elas Moskvas, tegi seal kaastööd Eesti lehtedele. Naasis pärast pagendusaja lõppu Tallinna ning hakkas tegelema kalakaubandusega. Andis 1905–09 uuesti välja Virulast (mitme teise nime all), kuid leht ei saavutanud endist populaarsust, sest Järve seisukohad olid aegunud. Elas 1912–19 Moskvas ja 1919–20 poja juures Samara kubermangus eesti asunduses. Hukkus Djoma jõel jäälagunemise aegu.

Jaak Järv hakkas ajalehtedele kaastööd tegema 1872; 1883 avaldas ta kirikuvastase brošüüri „Itaalia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno” jms õpetlikke ning moraliseerivaid artikleid ja brošüüre. Ilukirjandusloomingu tähelepandavama osa moodustavad ajaloolised teosed: esimeseks eesti romaaniks peetav „Vallimäe neitsi” (1885, ²1906, ³1908), „Ristitütar” (1891, ²1912) ja „Karolus” (1892, ²1923). Romantiliste põnevuslugudena olid need menukad, aga kunstiliselt tagasihoidlikud. Avaldanud ka patriootilissentimentaalse luulekogu „Lillekimbuke” (1873).

Välislingid

• Jaak Järv Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Jaak Järv Eesti kultuuriloolises veebis

EE 14, 2000