eesti keel

Eesti keel on eestlaste rahvuskeel ja Eesti Vabariigi riigikeel; soome-ugri keel, mis kuulub koos liivi ja vadja keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. 2000. aastal kõneles eesti keelt Eestis emakeelena 910 600 eestlast. Nimi Eesti laenus eesti kirjakeelde saksa ja rootsi keelest 17. sajandil, ent rahva keelepruuki juurdusid sõnad eestlane ja eesti keel alles pärast 19. sajandi II poolt. Varem nimetasid eestlased ennast maarahvaks ja oma keelt maakeeleks.

Eesti keeles on 26 foneemi: 9 on täishäälikud (u, o, a, õ, ü, ö, ä, e, i) ja 17 kaashäälikud (p, t, t´, k, m, n, n´, s, ś, š, f, h, l, l´, r, j, v). Sõna esimeses silbis võivad olla kõik täishäälikud, järgsilpides ainult a, e, i ja u. Kaksiktäishäälikuid (diftonge) on kuni 36.

Eestikeelne kõne on täishäälikurohke: täishäälikuid on keskmiselt 45% ja kaashäälikuid 55%. Pearõhk asetseb enamasti sõna esisilbil, kaasrõhk sageli 3. ja 5. silbil. Vältuselt on häälikud või silbid kas lühikesed ehk I vältes (kabi, kali, sari) või pikad, viimased võivad omakorda olla keskpikad ehk II vältes (kapi, kallis, saare) või ülipikad ehk III vältes (kappi, kallid, saari).

Eesti kirjakeel kasutab ladina kirja. Eestikeelse kirjateksti sagedasimad tähed on a – 12,6%, e – 11,0%, i – 9,6%, s – 8,7%, t – 7,1%, l – 6,3%, u – 5,9% ja k – 5,0%. Vormiõpetuslikult ehituselt on eesti keel osalt aglutineeriv, osalt flekteeriv.

Eesti keelele on omane astmevaheldus, see esineb laadi- ja vältevaheldusena. Laadivahelduse korral on tugevas astmes üksiksulghäälik, mis nõrgas astmes kas kaob (tuba – toa), sarnastub eelmise kaashäälikuga (lamba – lammas) või muutub j-ks või v-ks (pada – paja, kurb – kurva). Vältevahelduse puhul avaldub astmevaheldus ainult välteerinevuses, eri vormides vahelduvad II ja III välde.

Eesti keeles ei ole grammatilist sugu ega artiklit. Nimi- ja omadussõnad käänduvad ühtemoodi. Käändelõpud on ainsuses ja mitmuses samad. Käändeid on kirjakeeles 14. Pöördsõnal on viis kõneviisi. Pöördelõppe kasutatakse alati ainult kindla kõneviisi jaatavas kõneliigis. Kasutusel on viis aega: olevik, lihtminevik, täisminevik, enneminevik ja üldminevik. Morfoloogilisi tulevikuvorme ei ole. On olemas isikuline ja umbisikuline tegumood. On kolm tegevusnime: da-tegevusnimi (lugeda), ma-tegevusnimi (viies käändes: lugema, lugemas, lugemast, lugemaks, lugemata) ja vat-tegevusnimi (nägin teda lugevat).

Eesti lauseehituse omapärasusi on võimalus lauseliikmete käändevormide kaudu väljendada osalisust ja täielikkust (rahvast liigub – rahvas liigub, söön leiba – söön leiva). Peamised sõnamoodustustüübid on liitsõnad ja tuletised. Tuletusliiteid on sadakond, peaaegu kõik järelliited. Iseloomulik on võimalus tuletada igast tegusõnast mine-liite abil samatähenduslik nimisõna – teonimi (lugema – lugemine).

Eesti alal veel 20. sajandi algul kõneldud murded liigendatakse põhjaeesti murreteks (saarte, lääne-, kesk- ja idamurre), lõunaeesti murreteks (Mulgi, Tartu, Võru ja Setu murre) ning kirderanniku murreteks (ranniku- ja kirdemurre). Need murded pärinevad vähemalt kolmest läänemeresoome hõimumurdest. Tänapäeval on eesti murded kadumas. Elujõulisemad on üksnes Võru ja Setu murre, mida viljeldakse ka kirjakeelena (Võru kirjakeel).

Eesti keele ajaloost

Eesti kirjakeel rajaneb Põhja-Eesti keskosa keelepruugil. Vanimad kirjalikud mälestised pärinevad 13. sajandist. Esimene eestikeelne tekst on säilinud 16. sajandi algusest. 1637 ilmunud Heinrich Stahli „Anführung zu der Esthnischen Sprach” sisaldab esimese eesti keele grammatika ja sõnaraamatu. 17. sajandil kujunes välja kaks eesti kirjakeelt: põhjaeestiline (tallinna) ja lõunaeestiline (tartu) kirjakeel. Mõlema peamised arendajad olid saksa vaimulikud. 19. sajandi tartu keel ehk lõunaeesti kirjakeel hääbus. Lugeda oskas 19. sajandi lõpul üle 90% eestlastest, täielik kirjaoskus oli ligi 80%-l. Algkoolist kõrgem haridus oli veel saksakeelne, hiljem venekeelne. Eesti Vabariigi loomisel (1918) sai eesti keelest Eesti ainus riigikeel, kirjakeele kasutus laienes kesk- ja kõrgharidusse. 1940. aasta okupatsiooniga langes eesti keel riigikeelest kohaliku territooriumi keeleks. Laulva revolutsiooni ajal vastu võetud keeleseadusega (1989) tunnistati eesti keel taas Eesti ainsaks riigikeeleks.

Vaata ka seotud artiklit

• väliseestlaste eesti keel