Kirderanniku murded on põhjaeesti ja lõunaeesti murderühma kõrval kolmas eesti murderühm. Kirderanniku murderühm koosneb kahest murdest: rannikumurdest ja kirdemurdest. Need murded lähtuvad algselt kahest erinevast hõimumurdest. Rannikumurret on nimetatud ka põhjaeesti rannamurdeks (nii on varem nimetatud ka kogu kirderanniku murderühma) ja kirdemurret Alutaguse murdeks. Rannikumurret on räägitud Soome lahe rannikul Jõelähtmest Vaivarani, kirdemurret põhiliselt Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkonnas ning Lääne-Vaivaras. Kirde- ja rannikumurdel on olulisi erinevusi, ehkki neid on varem tavaliselt käsitletud ühe murdena. Kirderanniku murretest puuduvad paljud teistele eesti keele murretele ja kirjakeelele iseloomulikud nähtused, näiteks 2. ja 3. välte eristus, konsonantide peenendus, järjekindel sise- ja lõpukadu (andama ’andma’, seppä ’sepp’), geminatsiooniline sisseütlev (kogu ’kokku’, mere ’merre’) ja umbisikulise tegumoe tunnus -kse (tehta ’tehakse’, tunneda ’tuntakse’). Kirderanniku murretel on ühisjooni soome keelega (nt naura ’naera’, en ole ’ma ei ole’, olisin ’oleksin’), kirdemurdel ka vadja keelega. Kirderanniku murretest on eesti kirjakeelde tulnud na-tunnusega olev kääne, näiteks suurena (3. vältes). Tähtsaimaid kirderanniku murrete uurijaid on olnud Mari Must.

Kirjandus

• M. Must. Kirderannikumurde tekstid. Tallinn, 1995 
• M. Must. Kirderannikumurre. Tallinn, 1987
• K. Toikka. Kirderannikumurde idaosa murde- ja keelekontaktid. Tallinn, 2003

Välislink

• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011