Tagasi ETBL-i avalehele

läänemurre

Läänemurre kuulub põhjaeesti murderühma, seda on räägitud laial alal Lääne- ja Edela-Eestis – ajaloolisel Lääne- ja Pärnumaal. Tähtsaim läänemurde erijoon on helilises häälikuümbruses v muutumine b-ks (kõba kibi ’kõva kivi’); läänemurdele on rõhututes järgsilpides omane muutus i > e (nime ’nimi’, (ei) tohe ’tohi’) ja vokaalikadu (inimest ’inimesed’, akkast ’hakkasid’). Keskvõrdes esineb a-tüvi: kõvam ’kõvem’, param ’parem’. Iseloomulik vormijoon on tugevaastmeline seesütlev: jalgas ’jalas’, randas ’rannas’. Mõni läänemurde joon on levinud ka Kesk-Eestisse ja need märgivad lääne-eestilist kõnetava tänapäevalgi. Läänemurde murrakud jagunevad nelja murrakurühma: läänemurdele kõige tüüpilisem on keskrühm (Kirbla, Vigala, Pärnu-Jaagupi, Pärnu, Vändra, Tori, Audru), põhjarühm (Noarootsi, Lääne-Nigula, Ridala, Martna, Kullamaa, Märjamaa) on lähedane keskmurde loodemurrakutele, edelarühmal (Lihula, Karuse, Hanila, Varbla, Mihkli, Tõstamaa) on rohkesti ühisjooni saarte murdega ning lõunarühm (Häädemeeste, Saarde) on saanud mõjutusi Mulgi murdest. Läänemurret on uurinud Aino Valmet, Evi Juhkam, Aldi Sepp jmt.

Kirjandus

  • A. Saareste. Vigala murde peajooned. Helsingi, 1917
  • M. Kendla. Lääne-Eesti kalanimetused. Tallinn, 1999 
  • E. Juhkam ja A. Sepp. Läänemurde tekstid. Toimetanud A. Haak. Tallinn, 2000
  • M. Kallasmaa. Läänemurde loodus- ja viljelusnimed. Toimetanud E. Ross. Tallinn, 2003
  • Pärnumaa rahva keel ja rahva laul. Koostanud D. Beltadze. Pärnu-Jaagupi, 2007

EE 12, 2003; muudetud 2011