Saarte murre kuulub põhjaeesti murderühma, seda on räägitud Saare- ja Hiiumaal, Muhus, Kihnus ja neid ümbritsevatel väikesaartel. Põhjaeesti murrete seas on saarte murre kirjakeelest erinevaim. Kõige omanäolisemad on hääldus ja sõnavara. Saarte murdele on iseloomulikud germaani keeltega sarnased arengujooned, näiteks omapärane laulev kõnemeloodia, Kesk- ja Lääne-Saaremaal ning Hiiumaal õ > ö (mönu, pöld, ölu). Palju kasutatakse kid-partiklit: midagid ’(ei) midagi’, piretkid ’(ei) sugugi’. Saarte murrakud on üsnagi erinevad, murrakurühmadena eristuvad Lääne- ja Ida-Hiiumaa, Muhu, Lääne- ja Ida-Saaremaa ning Kihnu murrakud. Eripärase murdekeelega on Kihnu, seal on esisilbi i, e > jõ, näiteks jõlm ’ilm’, Jõnn ’Enn’, ning esineb õ-harmoonia: kjõbõdõd ’kibedad’. Saarte murret on uurinud Paul Ariste, Helmi Neetar, Enn Koit, Varje Lonn, Ellen Niit, Juhan Peegel jmt.

Kirjandus

• J. Aavik. Saaremaa keel ja kirjakeel: käsiraamat kirjakeele omandamiseks saaremaalastele. Kuresaare, 1923 
• P. Ariste. Hiiu murrete häälikud. Tartu, 1940
• M. Kendla. Lääne-Eesti kalanimetused. Tallinn, 1999
• V. Lonn, E. Niit. Saarte murde tekstid. Tallinn, 2002
• K. Laos, R. Leas, E. Vesik. Aabets. Pärnu, 2009
• Muhu murde lood: 2008. aasta murdevõistlusele esitatud lood. Koostanud Kadri Tüür. Koguva, 2009 
• K.Laos. Kihnlasõ emäkiel. Pärnu, 2010

Välislink

• Eesti Keele Instituudi fonoteek
• Hiiumaa kohanimed (pdf)
• Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011