Grammatika (vanakreeka grammatikē) on keele grammatiline ehitus; mingi keele tähenduslike üksuste (sõnade, lausete) ehitus.

Teiseks on grammatika keeleteaduse haru, mis uurib keele grammatilist ehitust kas mingil ajahetkel (kirjeldav ehk deskriptiivne grammatika), tema arenemisjärke võrreldes (ajalooline grammatika), tema fakte sugulaskeelte vastavate faktidega võrreldes ja selle põhjal vanemaid keelefakte rekonstrueerides (võrdlev-ajalooline grammatika), teiste (ka mittesugulas-) keelte grammatilise ehitusega kõrvutades (kõrvutav grammatika) või kõigi keelte ühiseid jooni esile tuues (universaalne grammatika).

Kolmandaks on grammatika keeleõpetus, mingi keele sõnade muutmise ja lausete moodustamise reeglistik. Eristatakse norme fikseerivat normatiivset grammatikat ja keele õpetamiseks määratud kooligrammatikat. Tavaliselt jaguneb grammatika hääliku-, vormi- ja lauseõpetuseks. Vanimad grammatikad on kirjutatud Vana-Indias (Panini, 4. sajand eKr), Vana-Kreekas (DionysiosThrax, 2. sajand eKr; Apollonios Dyskolos, 2. sajand pKr) ja Roomas (Varro, 1. sajand eKr; Donatus 4. sajand pKr). Esimese eesti keele grammatika andis 1637 välja Heinrich Stahl. 

ENE 3, 1988