Keeleteadus ehk lingvistika on teadus inimkeeltest, nende ehitusest, levikust ja arenemisest. Keeleteaduse uurimisobjektiks on nii inimkeeled üldse kui ka üksikkeeled. Inimkeele üldisi seaduspärasusi uurib üldkeeleteadus, üksikkeelt näiteks eesti keeleteadus, keelkonda näiteks indoeuroopa keeleteadus ehk indoeuropistika. Mingi aja keelt uurib sünkrooniline keeleteadus, keele arenemist aegade jooksul diakrooniline ehk ajalooline keeleteadus. Viimase harud on keele ajalugu, ajalooline grammatika, võrdlev-ajalooline grammatika, kirjakeele ajalugu ja etümoloogia. Keele siseehitust (süsteemi) vaatleva mikro- ehk siselingvistika harud on foneetika, fonoloogia, grammatika (morfoloogia, süntaks), leksikoloogia, semantika, stilistika ja tüpoloogia. Keele ühiskondlikku talitlemist käsitleva välislingvistika harud on sotsiolingvistika, areaalilingvistika (neolingvistika), keelegeograafia ja murdeuurimine. Muude teadustega piirnevad psühholingvistika, matemaatiline lingvistika ja arvutuslingvistika. Rakenduskeeleteaduse valdkonda kuuluvad muu hulgas eksperimentaalfoneetika, leksikograafia, keelestatistika ja kirja ajalugu. Keeleteaduses kasutatakse deduktiiv-loogilisi meetodeid (strukturaalmeetodid, generatiivne ehk konstruktiivne meetod, modelleerimine), ajaloolisi meetodeid (eeskätt võrdlev-ajalooline meetod) ning vaatlus- ja eksperimentmeetodeid. 

Keeleteaduse alged pärinevad Indiast: 5. või 6. sajandist eKr on säilinud Panini normatiivne vormigrammatika. Euroopa grammatikatraditsiooni loonud Vana-Kreeka filosoofidel oli keele analüüs üksnes loogika abivahend. Sama suunda järgiti Rooma riigis. Kreeka ja India keeleteaduse traditsioonide kokkupuutel sündinud araabia keeleteadus (õitseaeg 7.–12. sajand) tegeles eeskätt leksikograafiaga. Keskaja Euroopas uuriti peamiselt ladina ja heebrea keelt ning jätkati grammatika seostamist loogikaga (R. Llull). 17. ja 18. sajandil tehti katseid luua universaalseid loogilisi grammatikaid (C. Lancelot' ja A. Arnauld' Port-Royali grammatika, umbes 1660). Samal ajal huvituti kaasaegseist keeltest: koostati kõrvutavaid sõnakogusid (P. S. Pallas, L. Hervás, J. C. Adelung, J. E. Fischer) ja alustati keelte võrdlevat uurimist (J. Sajnovics, S. Gyarmathi, W. Jones).

Iseseisvaks teaduseks kujunes keeleteadus alles 19. sajandil. Sajandi algul loodi võrdlev-ajalooline meetod (F. Bopp, R. Rask) ja pandi alus võrdlev-ajaloolisele keeleteadusele (J. Grimm, A. Vostokov, A. F. Pott); W. von Humboldt arendas keelefilosoofiat (keele kui tegevuse kontseptsiooni). Sajandi keskpaiku valitsesid keeleteaduses bioloogiline naturalism (A. Schleicher, F. M. Müller), mis käsitas keelt kui arenevat organismi, ja lingvistiline psühhologism (H. Steinthal, hiljem A. Potebnja, W. Wundt, A. Marty). 1870. aastail kujunes mõjukas noorgrammatikute koolkond (A. Leskien, F. K. Brugmann, H. Paul). Eriti hoogsasti on keeleteadus arenenud 20. sajandil. Jätkus 19. sajandi lõpus alguse saanud semasioloogia ja eksperimentaalfoneetika areng, 20. sajandi alguses lisandus keelegeograafia (J. Gillieron), üldkeeleteadust mõjutas estetistlik suund (B. Croce, K. Vossler), millest hiljem arenes neolingvistika. Juba 19. sajandi lõppveerandil oli Kaasani koolkonnas ilmnenud strukturaalse keelekäsituse algeid (J. Baudouin de Courtenay, M. Kruszewski). Strukturaallingvistika rajas F. de Saussure. Tema põhimõtteile toetuvad hilisemad Genfi koolkond (Ch. Bally, A. Sechehaye) ja sellele lähedane Pariisi sotsioloogiline koolkond (A. Meillet, É. Benveniste), Praha koolkond (V. Mathesius, N. S. Trubetzkoy, R. Jakobson) ja Kopenhaageni koolkond (glossemaatika, L. Hjelmslev); Ameerika Ühendriikides tekkis nendega rööbiti deskriptiivne lingvistika (E. Sapir, L. Bloomfield).

Pärast II maailmasõda on keeleteaduses suurenenud keeleteooria ja metodoloogia tähtsus ning semiootika mõju. Erilist tähelepanu pööratakse keele ja mõtlemise ning keele ja kultuuri vahekorrale (psühholingvistika, etnolingvistika, neuhumboldtianism). Üha rohkem rakendatakse matemaatikat ja loogikat. Oluliseks on saanud keelenähtuste kvantitatiivne uurimine (keelestatistika). Arvuti tarvituselevõtt on võimaldanud arendada keele automaatset analüüsi ja sünteesi ning masintõlget. 1960. aastail Ameerika Ühendriikides strukturaallingvistika pinnal tekkinud konstruktivismis sai peamiseks keele ehituse modelleerimine. Selles keskse koha hõivanud generatiivgrammatika hargnes kümnendi lõpupoolel transformatsioonigrammatikaks, generatiivseks semantikaks ja käändegrammatikaks. L. Tesnière'i süntaksikäsitluse alusel kujunes strukturaallingvistikas sõltuvusgrammatika, millest lähtub valentsi mõiste. Sotsioloogia edusammud ajendasid põhjalikumalt uurima keele sotsiaalseid variante, keele ja ühiskonna vahekorda ning kakskeelsust. Keelte võrdlev-ajaloolisest uurimisest suurema kaalukuse omandasid keeletüpoloogia ja keeleuniversaalide teooria. 1970. aastate alguses sugenes lause aktuaalse liigenduse teooriast lähtuv tekstilingvistika. Oluliselt muutus keeleteaduse põhitaotlus: keelestruktuuri asemele seati esiplaanile keele suhtlusfunktsioon (keelelise suhtlemise teooria). Kujunes pragmaatikateooria (semantika). 1970. aastail hakati keeleainestiku süstematiseerimises ja grammatilises analüüsis grammatikate, sagedus-, pöörd- ja muude sõnastike koostamises ning foneetikauurimises laialdaselt kasutama arvuteid, 1980. aastaiks jõuti keeleandmepankade moodustamiseni.

EE 4, 1989; muudetud 2011