murre
| Lepatriinu eesti murdeis | ||
| Kirderannikumurre | kirjuliisu | Tartu murre |
| leppatiiru | lambalind | kaalkirjas |
| leppatriinu | leeslind | kirivlehm |
| lebätiir | lepahärg | käokiri |
| nippitiri | lepatriinu | käokirjas |
| tiirutaaru linnukene | liiskana | käolehm |
| merehärg | lehmätriin | |
| Idamurre | pajutiiu | |
| lepatriinu | ||
| lepplind | Saarte murre | Võru murre |
| lepälinnuke | kirikarjane | kirekäremardik |
| lambrine | kirikiräss | |
| Keskmurre | leeskana | kiräslehmakene |
| kirjatlehm | liislind | käokir'g |
| kirjukukrik | maarjakana | käokiri |
| lepalind | maarjakukk | käokir'äss |
| lepatiiu | taevataadi karjane | käolehm |
| lepatriinu | lepätriinu | |
| merehärg | Mulgi murre | lindulandu |
| mus'sumai | kirilind | linnuk |
| kirjulehmäk | taivaesä lehmakene | |
| Läänemurre | kirjätlehm | taivasikakene |
| kalatooja | käokirjät | |
| kirilind | taevaäti lehmäk | |
murre, dialekt, keele piirkondlik pärimuslik teisend (territoriaalne murre), vastandub ühiskeelele. Kirjakeelega võrreldes on murdele tavaliselt iseloomulikud normeerimatus, suuline kasutus ja väiksem prestiiž.
Suure hulga ühistunnustega murded (harilikult territoriaalsed) moodustavad murderühma. Piirkondlikud murded jaotuvad paikkondliku (Eestis peamiselt kihelkondliku) eripäraga murrakuiks (näiteks Mulgi murde Karksi murrak).
Enamasti eristakse 8–10 eesti keele murret. Põhjaeesti murded on saarte murre, läänemurre, keskmurre, idamurre, rannikumurre ja kirdemurre (või need kaks koos kui kirderannikumurded).
Lõunaeesti murded on Mulgi murre, Tartu murre, Võru murre ja Setu murre (või need kaks koos kui Võru murre).
Mõistet kasutatakse ka ühiskonna rühmitisele omase erikuju tähistamiseks (sotsiaalne murre ehk sotsiolekt: erikeel, žargoon, släng).
Murdeid uurib murdeteadus ehk dialektoloogia.
Vaata ka seotud artikleid
Välislingid
EE 12, 2003; VE, 2006
