Võru murre kuulub lõunaeesti murderühma, seda räägitakse ajaloolisel Võrumaal, tänapäeval Põlva, Võru ja Valga maakonnas. Võru murre on kõige paremini säilinud ja tüüpilisim lõunaeesti murre, ta erineb eesti kirjakeelest igal keeletasandil. Häälikutest on eripärased Võru murde kolm keskvokaali varianti: peale keskkõrge õ esineb kõrge õ, näiteks sõnades sõsar ja mõni, tagavokaalsetes sõnades on e vasteks õ-laadne taga-e. Iseloomulikud on afrikaadid ja larüngaalklusiil, mis on nimetavas käändes ka mitmuse tunnus: tsõdsõq ’ tädid (isa õed)’. On kahesugust verbide pööramist: küdsä ’küpsetab’, küdsäss ’küpseb’. Võru murdes on enim lõunaeesti omapärast sõnavara: kesv ’oder’, pähn ’pärn’, raag ’remmelgas’.

Võru murre jaguneb lääne- ja idavõru murrakurühmaks. Ka Setu murret on tavaliselt vaadeldud ühe Võru murrakurühmana. Võru murde uurijaid: Sulev Iva (Jüvä Sullõv), Hella Keem, Inge Käsi, Salme Nigol jmt.

Kirjandus

• S. Nigol. Hargla murraku konsonantism. Tallinn, 1994
• S. Iva. Võru-eesti sõnaraamat. Võru, 2002
• H. Keem, I. Käsi. Võru murde tekstid. Tallinn, 2002

Välislingid

• Eesti Keele Instituudi fonoteek
• Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv
• Võru-eesti sõnaraamat
• Võru Instituut
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011