astmevaheldus, läänemeresoome, lapi ja samojeedi keeltele omane häälikuvahelduse liik, mille puhul sama sõnajuur või sufiks on sõna eri vormides tugevas või nõrgas astmes.

Eesti keeles esineb vältevaheldusena (tugev aste III, nõrk II vältes: pilvi–pilved) või laadivaheldusena (tugevas astmes b, d, g, s, nõrgas kadu, assimilatsioon, j või v: hamba–hammas, koda–koja, jalg–jala, haab–haava).

VE, 2006