emakeel, harilikult keel, mille inimene lapsena vanemailt kodus omandab ja mida ta tavaliselt kõige paremini oskab. Et laps omandab emakeele selles eas, kui tal pole veel sotsiaalset identiteeti, siis on emakeel selle oluline kujundaja. Emakeele kaudu tunnetavad inimesed end ühtse rühmana (näiteks rahvusena), mis erineb teistest rühmadest. Enamasti on inimesel üks emakeel. Et keel ei ole päritav ja geneetiliselt ettemääratud, võib emakeel elu jooksul muutuda. Emakeel eristub teisest keelest, milleks on ümbritsevas keelekeskkonnas kasutatav keel, ning võõrkeel(t)est. Emakeel kui keelelise identiteedi alus ja rahvus kui etnilise identiteedi alus võivad erineda (näiteks vene keelt emakeelena kasutav armeenlane). Keelevahetus ei pea endaga kaasa tooma identiteedivahetust, näiteks võib keelt vahetada kogu rahvas (juudid, erinevate maade mustlased ja tatarlased).

Emakeelega on seotud tähtsad keelelised üksikisiku ja kollektiivsed inimõigused, nagu õigus keelekasutusele, keele arendamisele, edasiandmisele jne. Samal ajal ei tähenda ühise keele kasutamine kuulumist samasse rahvusse, võrdle näiteks saksakeelseid sakslasi, austerlasi ja šveitslasi, ning paljusid inglis- ja hispaaniakeelseid rahvaid. Emakeeleks võib olla ka murre (näiteks Võru), kirjakeele olemasolu ega selle oskus ei ole emakeele puhul oluline.

Eestis kõneldakse 2000. aasta rahvaloenduse andmete järgi 109 erinevat emakeelt. Eestlaste identiteedi põhialuseks on eesti keel kui emakeel. Eestis on eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste arv 922 000, sealhulgas 11 000 mitte-eestlast (venelased, soomlased jt).

EE 12, 2003