vanausulised, staroveeretsid, vene õigeusklikud, kes pooldavad vana usku või vana riitust ega tunnista patriarh Nikoni kirikureformiga 1653–56 riituses ja liturgilistes tekstides tehtud muudatusi (kirikulõhe). Et vanausulised avaldasid ka sotsiaalset protesti, mõisteti nad 1666–67 kirikukogu otsusega ja 1685 tsaari ukaasiga jälitatavaiks. Pärast kirikulõhet jagunesid vanausulised preesterlikeks (popoovetsid; Belokrinitsa peapiiskopkond Moskvas) ja kirikuorganisatsiooni eitavaiks preestrituteks (bespopoovetsid). Kuulutatud lindpriideks, põgenesid nad Vene tsaaririigi äärealadele, sh Baltimaile. 18. sajandil ja 19. sajandi I poolel tuli vanausulisi ka Eestisse Peipsi äärde (1710–19 Räpina, hiljem Mustvee-Raja, Kallaste, Kolkja-Varnja ja Piirissaare alale). Preestritud jagunesid omakorda mitmesse rühma, Eestis on fedossejevlasi (ka рабские) ja pomoore. Vanausulised on loobunud kõigist sakramentidest, v. a. ristimine ja piht. Kogudused on iseseisvad, preestri kohuseid täidab koguduse valitud õpetaja (батюшка). Eesti vanausuliste vaimne keskus on Riias asuv Grebenštšikovi erakla (скит). 1946 oli Eestis 11 vanausu kogudust, neis kokku 5806 inimest. 2006 kuulus Eesti Vanausuliste Koguduste liitu 11 kogudust, milles oli 10 000 liiget ja viis vaimulikku.

Kirjandus

• E. Berg, H. Kulu. Peipsivenelased. – Akadeemia, 1996, nr 6
• E. Рихтер. Русское население Западного Причудя. Таллин, 1976
• A. Laats. Vene vanausulised. – Kirik & Teoloogia, 21. september 2012
• A. Laats. Vene sektid, 1. osa (hlõstid ja skopetsid). – Kirik & Teoloogia, 15. veebruar 2013

EE 10, 1998; VE, 2006