Tagasi ETBL-i avalehele

vaarikas

Harilik vaarikas

vaarikas (Rubus subgen. Idaeobatus), muraka perekonna alamperekond; heitlehiste või igihaljaste, harilikult ogaliste kaheaastaste vartega lehtpõõsad; üle 120 liigi parasvöötmes. Neil on püsijuurestik. Harilik vaarikas (R. idaeus), rahvapäraselt vabarn, vaarmari, vaargas kasvab kõikjal põhjaparasvöötmes (ka Eestis) orunõlvadel, raiesmikel, metsalagendikel ja jõelammidel, sagedamini poolvarjus. Juurestik koos­neb mullas asetsevast varrest (risoomist) ning sellest hargnevatest skelett- ja kattejuurtest. Varred läbi­vad täieliku arengutsükli kahe vegetatsiooniperioodi jooksul. Risoomikaelal ja juurtel tekkivatest lisapungadest arenevad võrsed, mis teisel kasvuaastal viljuvad ja seejärel surevad. Remontantsetel sortidel arenevad õiealgmed esimesel aastal, suvel taimed õitsevad ja sügisel juba viljuvad, põhisaagi annavad nad teisel kasvuaastal. Lehed on kolmetised või paaritusulgjad, 3–7 lehekesega, õied mõlemasugulised, viietised, rohkete tolmukate ja emakatega ning asu­vad väheõielistes kännasjas-pöörisjates õisikutes või kobaratena lehekaenaldes. Punane või kollane vili on koguvili, koosneb liitunud luuviljakestest ja eraldub õiepõhjalt kergesti.

Hariliku vaarika teisenditest on tähtsai­mad R. idaeus var. vulgatus ja R. idaeus var. strigosus (mõnes süsteemis omaette liigid). Kultuursortide tekkes on peale hariliku vaarika olnud oluline Põhja-Ameerikas kas­vav tumedaviljaline ja suhteliselt külmaõrn läänevaarikas (R. occidentalis). Vaarika kultuuristamine algas juba ale­põllunduse ajal. Kloostriaedades kasvatati vaarikat ravim­taimena. Kirjalikud andmed vaarika kultuuristamisest Suurbritannias ja Saksamaal pärinevad 16. sajandist, teistes Euroopa piirkondades (sh Eesti alal) 16. ja 17. sajandist. Eestis on vaarikasorte aretanud Johannes Parksepp.

Vaarika viljad valmivad harilikult juulis-augustis, remontantsetel sortidel ka septembris-oktoobris. Marjad sisaldavad 78–92% vett, 0,8–1,2% valku, 0,9–1,4% happeid, 3–8% suhkruid, 3–5% tselluloosi, 0,07–0,21% antotsüaane, 0,02-0,07% katehhiine, 0,03% flavonoole, vitamiini­dest 0,03–0,075% C-vitamiini, 0,03–0,066% A-vitamiini provitamiini (karotiini), 0,02–0,07% P-vitamiini, kuni 0,0018% PP-vitamiini, vähemal määral B9-, E- ja K-vitamiini. 100 g marjades on 0,6–3 mg rauda, 0,3–1 mg vaske, kuni 27,3 mg kaltsiumi, 45 mg fos­forit, 127 mg kaaliumi, 3,9 mg naatriumi, 24 mg mag­neesiumi ja 3 mg tsinki ning 40 kcal energiat.

Vaarikaid kasutatakse ka rahvameditsiinis: viljadest, lehtedest, õitest ja vartest valmistatud tõmmis (või tee) ajab higistama, alandab palavikku ja parandab südametegevust. Lehetõmmisega kuristatakse kurguhaiguste korral. Lehtede, õite ja kuivatatud marjade tõmmist kasutatakse välispidiselt mädavistrike, ekseemide, löövete, roosi, laupõletiku ja putukahammustuse korral. Vaarikas on väga hea meetaim.

Eestis on vaarikas laialt levinud, peamiselt koduaia kultuur: Statistikaameti andmetel kasvatati 2007. aastal vaarikat 210 ha-l. Vaarika rekordsaagikus on üle 10 t/ha, keskmine aga 1–6 t/ha, viljakandeiga on kuni 15 aastat.

Vaarikat pal­jundatakse juurevõsunditest, võrsetippudest ja sordi­aretuses ka seemnest. Ta on saagikas küllaldaselt niiskel ja toiteaineterikkal mullal (eelistab nõrgalt happelisi või neutraalseid muldi). Vaarikas istutatakse umbrohupuhtale ja korralikult väetatud mulda, sobivaim istutusaeg on septembris-oktoobris, reas on taimede vahekau­gus 0,5–0,8 m, reavahe on 3–4 m. Vaarikat võib kasvatada nii põõsastena kui ka ribades. Põõsasse jäetakse kasvama 4–10 vart, ribasse meetri kohta 6–15 vart. Viljakandvateks varteks jäetakse kõige pikemad ja jämedamad, üksteisest 7–15 cm kaugusel asuvad varred. Kõik viljakandnud, haiged ja vigased varred ning juurevõsud lõigatakse sügisel või varakevadel maha tüügast jätmata. Istandikus tehakse korrapära­selt umbrohutõrjet. Soovitatav on ridasid multšida sõnniku, saepuru, lehtede, musta kile või peenravaibaga. Vaarikaistandik vajab toestamist.

Vaarika ohtlikemad kahjustajad on vaarikamardika vastne, nn vaarikauss, vaarika-klaastiib (Bembecia hylaeiformis), vaarika-pahksääsk (Lasioptera rubi), seenhaigustest vaarika-varrepõletik, vaarika-helelaiksus (Septoria rubi), vaarika-antraknoos ning mõni bakter- ja viirushaigus.

Eestis kasvatatakse ilupõõsana Põhja-Ameerikast pärinevat suurte punaste õitega lõhnavat vaarikat (R. odoratus).

Eestis ametlikult kasvatamiseks soovitatud vaarikasordid (2007)
Sort Päritolu Vilja värvus Marja suurus
'Helkal' Eesti kollane suur
'Herbert' Kanada punane keskmine
'Nagrada' Venemaa punane keskmine
'Norna' Norra tumepunane suur
Novokitaivska' Ukraina punane keskmine
'Preussen' Saksamaa punane keskmine
'Tomo' Eesti tumepunane keskmine
Perspektiivsordid 'Babje Leto' ja 'Glen Ample'.

  

VE, 2006; EME 2, 2009 (A. Libek); muudetud 2011