mulla happesus, vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldumine mul­las. Ekstrinsne hapestumine tekib orgaanilise aine muundumisel ning on iseloomulik kõigile muldadele, intrinsne hapestumine tuleneb kristallokeemilistest muutustest ja keemilistest reaktsioonidest alumiinium- ja raudoksiidirikka lähtekivimiga mul­las. Aktiivset happesust põhjustavad mullalahuses olevad vesinikioonid, passiivset (potentsiaalset ehk varjatud) happesust dissotsieerumata happed ning mullakolloididel neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid. Passiivne happesus jaguneb asendushappesuseks (seda põhjustavad neutraalsoolalahusega mulla neelavast kompleksist väljatõrjutud vesinik- ja alumiiniumioonid) ning hüdrolüütiliseks happesuseks (põhjustavad aluseliste sooladega hüdrolüüsil välja­tõrjutud ioonid). Asendushappesust põhjustavad alumiiniumioonid (nn liikuv alumiinium) on paljudele kultuurtaimedele kahjulikud. Hüdrolüütiline happe­sus kajastab mulla üldist happesust. Mulla aktiivset happesust näitab mulla reaktsioon, mida väljenda­takse logaritmilise suuruse pH kaudu. Muld loe­takse tugevasti happeliseks, kui pH <4,5; mõõdukalt happelistel muldadel on pH 4,5–5,5, nõrgalt happe­liste muldade pH on 5,5–6,5; neutraalsel mullal on pH 6,5–7,2; leelisesel mullal on pH >7,2. Paljudele taimedele ja mikroorganismidele on mõõdukas ja tugev happesus kahjulikud. Mulla happesust reguleeritakse lupjamise, väetamise ja viljavaheldusega. Mulla happesust näitavad ka indikaatortaimed.

VE, 2006; EME 2, 2009