Tagasi ETBL-i avalehele

roosid

Pargiroos 'Koit'

'Staatspräsident Päts'

Roosiistandus Bulgaarias

roosid, liigi-, teisendi- ja sordirohke taimerühm roosõieliste sugukonna Rosa perekonnast. Perekonna loodusliku levi­kuga liigid on kibuvitsad, roosideks nimetatakse aiaaretisi. Roosid on nii suve- kui ka igihaljad, nii üks kord kui ka korduvalt õitsevad püstised ja ronipõõsad, mille võrsed on peaaegu alati ogalised ja õied rikkaliku värvigammaga. Roose kasvatatakse peamiselt ilutaimena ning parfümeeria-, toiduaine- ja ravimitööstuse tooraine saamiseks. Vili (tõrsik) sisaldab karotiini, B1-, B2-, P-, K- ja eriti rohkesti C-vitamiini (kibuvitsaviljade kuivaines kuni 5,5%, keskmiselt 2–3%), mineraalaineid, flavonoide, eeterlikke õlisid, fütontsiide, parkaineid, pektiini, umbes 2% orgaanilisi happeid ja 18% suhkruid. Seemnetes on rasvõli ja E-vitamiini. Kroonlehtedest saadakse roosiõli ja -vett, viljadest ja kroonlehtedest valmistatakse keedist, mett, likööri, veini, siirupit, kreemi ja salateid; neist tehtud teesegusid kasutatakse diureetikumina, virgutava vahendina, valuvaigis­tina, sapinõristuse parandamiseks ja seedehäirete raviks. Vanimad roosikasvatus- ja aretuskeskused olid (arvatavasti) Pärsias ja Hiinas, kust pärineb enamik kibuvitsaliike. Sealt levis roosikultuur Babüloonia ja Assüüria kaudu Palestiinasse, Vana-Egiptusse, Vana-Kreekasse ja Rooma riiki. Nüüdisaegsete rooside aretus algas 18. sajandi lõpus, kui Inglise, Prantsuse ja Hollandi kaupmehed tõid Euroopasse Hiinast ja Indiast päri­nevaid korduvalt õitsevaid rohkeõielisi roosiliike ja -aretisi (remontantroose). Maailmas on registreeritud umbes 25 000 roosisorti, põhiliselt kasvatatakse 8000–10 000 sorti. Eestis on roosi- ja kibuvitsataksoneid (liike, alamliike, teisendeid, vorme ja sorte) üle 1000. Sortide rohkuse, keeruka põlvnemise ja omaduste kiire muutumise tõttu ei ole seni õnnestunud luua kõigile nõuetele vastavat rooside liigitust. Piirdutakse sarnaste oma­dustega (võimaluse korral ka põlvnemist arvesta­des) sortide koondamisega sordirühmadesse. Uued sordirühmad kinnitab Ülemaailmne Roosiseltside Föderatsioon (World Federation of Rose Societies). Aluseks võetakse peale põlvnemise ka dekoratiivsus ja bioloogilised iseärasused. Eestis kasutatakse rahvusvahelist roosisortide registris olevat klassifikatsiooni, mille aluseks on eelnevast veidi erinev botaani­line süsteem. Eristatakse umbes 50 sordirühma. Sordi nimele lisatakse harilikult aretaja nimi, aretusaasta ja sordirühm, millesse ta kuulub. Sordirühmad tähista­takse rahvusvaheliselt kasutatava lühendiga (nt floribundrooside sordirühma tähis on F). Eestis jaotatakse roosid peenraroosideks (madalakasvulised põõsad, kelle õied paiknevad sama aasta võrsetel), vään- ehk roniroosideks (toestamist vajavate pikkade väätjate võrsetega roosid) ja pargiroosideks (püstised kõrged hea talvekindlusega põõsad). Peenrarooside põhilised sordirühmad on teehübriidroosid (HT), floribundroosid (F), polüantroosid (Pol) ja miniatuur- ehk kääbusroosid (Min). Eristatakse ka alarühmi, nt floribundroosidel suureõielisi ehk grandiflooraroose (Gr) ja väikeseõielisi garnett- ehk kimburoose. 1980. aastaist on pärit kääbusroosidest tugevama kasvu ja suuremate õitega, potis kasvatatavad siseõueroosid (Patio) ja väikeseõielised floribundroosid (MinFl). Väänrooside peami­sed rühmad on ramblerroosid (R), suureõielised väänroosid (LCl) ja Kordesi roosid (HKor). Pargiroosidena kasvatatakse talvekindlaid introdutseeritud kibuvitsaliike, -teisendeid ja -vorme, kibuvitsaliikide hübriide (nt kurdlehise kibuvitsa hübriide – HRg) ning ka hool­dust nõudvamaid põõsasroose (S). Viimaste uuem alarühm on pinnakatterooside sordirühm. Inglise roosid on David Austini aretatud põõsasrooside rühm, mille sortides on ühendatud nn vanaaegsete – prant­suse ehk äädika-, burbooni-, damaskuse ja sajalehiste rooside – õiekuju ja lõhn ning praegus­aegsete põõsas-, teehübriid- ja floribundrooside võime korduvalt õitseda, nende õie värvus ning taime kuju. Kibuvitsaliike paljundatakse seemnetega, sorte vege­tatiivselt (pookimisega, pistikutega, võrsikutega ja meristeemmeetodil). Kutselisi roosiaretajaid on maa­ilmas umbes 1500, tuntuimad neist tegutsevad suurtes roosifirmades (Saksamaal W. Kordes' Söhne ja Rosen-Tantau, Taanis Poulsen Roser ApS, Prantsusmaal Meilland, USA-s Jackson & Perkins) juba mitmendat põlve ja nende oskused pärandatakse edasi pere­konnas. Eesti tuntuimad roosiaretajad on olnud Uno Kivistik ja Aili Kivistik, kes on aretanud üle 100 valikhübriidi, populaarseimad on umbes 30 nimetust (sh 'Sume', 'Põhjavalgus' ja 'Kirilind'), Vello Veski (tuntuimad sordid 'Koit', 'Tiiu' ja 'Tibiroos'), Johan Eichfeld ('Mõrsjaroos', 'Lumivalgeke' ja 'Wasablan'), Ferdinand Laaser ('Juubel' ja 'Jaanike'), Johann Liivet ('Punamütsike'). Paljudes maades on roosihuvilised koondunud seltsidesse ja ühinguisse. Suuri­mad ja kuulsaimad seltsid on asutatud juba 19. sajandil: Suurbritannias Royal National Rose Society (1867), Prantsusmaal Societe Frangaise des Roses, Saksamaal Verein Deutscher Rosenfreunde (mõlemad 1883), USA-s American Rose Society (1899). Eestis koondab roosikasvatajaid Eesti Roosiklubi (asutatud 1988).

Kirjandus

  • V. Veski. Roosid. Tallinn, 1972

VE, 2006; EME 2, 2009 (E. Liventaal)