Tagasi ETBL-i avalehele

Palestiina

Saalomoni riik

Saalomoni riigi jagunemine

Palestiina Rooma riigi osana

Palestiina (kr Palaistine, ar Falasţīn, hbr Pelešet 'vilistite maa'), ajalooline piirkond Lähis-Idas, piirneb läänes Vahemere, idas Jordani jõe, Surnumere ja Wādī ʻArabaga, umbes 26 000 km2. Peamiselt mägine lähistroopilise kliimaga ala (idaosas kõrb), mida asustavad juudid ja araablased (1986. aastal umbes 6 miljonit inimest).

Palestiina varasem ajalugu ja Rooma riik

Palestiina on maakera vanimaid põllundus- ja karjanduspiirkondi, sealt on leitud rohkesti mesoliitikumi (Natufi kultuur), neoliitikumi (Jericho) ja eneoliitikumi asulakohti. III ja II aastatuhandel eKr elasid Palestiinas valdavalt läänesemiidi hõimud (Kaanan), kes rajasid linnriike, ülevõimu saavutamise pärast võistlesid Egiptus ja Mesopotaamia riigid. 18. sajandil eKr vallutasid Palestiina hüksoslased, 16.–13. sajandil allus ta Egiptuse ülevõiule. 13. sajandil tungisid Palestiinasse iisraellased ning vallutasid maa Joosua ja Kohtumõistjate ajal (12. ja 11. sajand eKr), võideldes kaananlaste, vilistite ja paljude teiste hõimudega.

Kuningas Taaveti ajal asutatud ühtne riik (pealinn Jeruusalemm) jagunes pärast Saalomoni surma umbes 926 eKr kaheks: Iisraeliks, mille 722 (või 721) eKr hävitas Assüüria, ja Juudaks, mis 586 eKr langes Babüloonia võimu alla. Juutide Palestiinasse asumise ja riikluse ajalugu käsitleb Vana Testament. Aastast 539 eKr oli Palestiina Iraani valduses, 332 eKr vallutas maa Aleksander Suur, seejärel kuulus ta Egiptuse Ptolemaiostele ja aastast 198 eKr Süüria Seleukiididele. Viimaste võimust vabanes Juuda Makabeide juhtimisel 166–142 eKr peetud vabadusvõitluse tulemusena (vt Makabeide ülestõus).

63 eKr allutas Pompeius Palestiina Roomale. 37–4 eKr valitses suuremat osa Palestiinat Roomast sõltuv Herodes Suur. 6. aastal pKr muudeti Palestiina Rooma provintsiks (Juudamaa). 1. sajandil tekkis Palestiinas kristlus. Pärast Juudi sõda (66–73) kaotas Rooma juutide poliitilise autonoomia. Bar-Kohba ülestõusu (132–135) mahasurumise järel keelati juutidel Jeruusalemmas elada, nad hajutati üle kogu Rooma riigi, Juudamaa nimi asendati ametlikult Palestiinaga.

Araablaste Palestiina

395 läks Palestiina Bütsantsi valdusse, 634–638 vallutasid ta araablased. Palestiina oli Kalifaadi provints, tema põhiliselt kristlik semiitidest rahvastik võttis aja jooksul omaks araabia keele, suur osa ka islami usu. Palestiina (eriti Jeruusalemm) muutus 3 usundi (judaismi, kristluse ja islami) pühaks paigaks. Keskajast alates nimetatakse Palestiinat Pühaks Maaks (Terra Sancta, Erets hakadeš, Sk 2. 16). 1099 vallutasid Palestiina ristisõdijad (Jeruusalemma kuningriik), nende võitlus Egiptuse Ajjubiididega ja mamelukkidega lõppes ristisõdijate väljatõrjumisega 1291.

1516–1918 kuulus Palestiina Osmanite riigile. 15. ja 16. sajandil asus Palestiinasse Lõuna-Euroopast sefardimi uskkonna juute. Sionistliku liikumise (sionism) tekkides hakkasid juudid 19. sajandi viimasel veerandil Palestiinasse rändama suuremal hulgal, seda toetasid juudi pankurid (parun E. de Rothschild jpt). 1882 rajasid vene juudid Palestiinasse esimese põllumajandusasunduse.

Esimeses maailmasõjas vallutas Briti vägi 1917–18 Türgilt kogu Palestiina, San Remo konverents (1920) tegi Palestiinast Suurbritannia mandaatterritooriumi (Rahvasteliit kinnitas selle 1922). Enne seda, novembris 1917, oli Briti valitsus nn Balfouri deklaratsiooniga teatanud kavatsusest soodustada Palestiinas juutide rahvusliku kodu asutamist. Briti koloniaalpoliitika Palestiina suhtes rajanes koostööl sionistidega, need said omavalitsuse (Jewish Agency) ning korraldasid juutide sisserännet (1919. aastal oli Palestiinas 58 000 juuti, 1939. aastal 445 000 ehk u 30% rahvastikust) ja araablastelt maa ostmist. Palestiina araablaste vastupanu väljendus nii juutide kui ka Briti võimu vastastes ülestõusudes (1921, 1929, 1936–39). Need ja pinevnenud rahvusvaheline olukord sundisid Briti valitsust tegema araablastele järeleandmisi: nn valge raamatu alusel (mai 1939) otsustati juutide sisserännet ja maaostu piirata. Sionistid orienteerusid seejärel peamiselt USA valitsuse toetusele, nende relvavõitlusorganisatsioonid (Hagana, Irgun Zvai Leumi, Sterni rühm) korraldasid Briti võimu ja araablaste vastaseid rünnakuid ning juutide salajast sisserännet.

Iisraeli riigi sünd

Araablaste ja juutide tugevnevate vastuolude pärast andis Briti valitsus Palestiina küsimuse veebruaris 1947 ÜRO-le arutada. 29. XI 1947 otsustas ÜRO Peaassamblee jaotada Palestiina juutide ja araablaste riigiks, säilitada nende riikide majanduslik liit ja eraldada Jeruusalemm omaette rahvusvaheliseks üksuseks. Palestiina jaotamise vastu olev Araabia Liiga kinnitas detsembris 1947 oma toetust Palestiina araablastele, asutati araabia vabatahtlike korpus. 14. V 1948, päev enne Briti mandaadi lõppu, kuulutasid juudi organisatsioonid asutatuks Iisraeli riigi. Sellele vahetult järgnenud Araabia-Iisraeli sõjas hõivas Iisrael umbes 6700 km2 araablastele määratud Palestiina osast. Palestiina ülejäänud osa liideti Jordaaniaga. Palestiina araablaste vastupanurühmad ühinesid Palestiina Vabastusorganisatsiooniks, mis on juhtinud võitlust Palestiina araabia riigi rajamise eest.

Okupatsioon

1967 aasta nn Kuuepäevasõja ja 1973. aasta nn Oktoobri- ehk Jom Kippuri sõja tulemusena kehtestas Iisrael kontrolli kogu Palestiina üle ja ei ole ÜRO nõudmistest hoolimata seda vabastanud. 1980. aastail tekkis araablaste passiivse vastupanu liikumine intifada. 1987 algas esimene intifada – palestiinlaste ülestõus Iisraeli okupatsiooni vastu (lõppes 1993), 1988 kuulutas Palestiina end iseseisvaks. 1993 lepiti kokku (Oslo kokkulepped), et Iisraeli vägi lahkub Gazast ja Läänekaldalt ning luuakse Palestiina Omavalitsus. 2000 algas teine ülestõus. 2005 tõi Iisrael oma väe Gaza piirkonnast välja. 2006 tuli võimule Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel võitnud Hamas.

Kirjandus

  • S. Sebag Montefiore. Jeruusalemm: biograafia. Tallinn, 2011, 22013
  • E. Bornhöhe. Usurändajate radadel: Reisipildid Türgimaalt, Palestinast, Egiptusest, Kreeka- ja Itaaliamaalt. 1899. aastal ilmunud reisikiri.

Välislingid

EE 7, 1994; muudetud 2013