Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti siseveekogude elustiku uurimine

Siseveekogude uurimine kuni 1940. algusaastateni

1851–52 uuris Peipsi kalandust Karl Ernst von Baer. Eesti limnoloogia kui iseseisva teadusharu loojaks peetakse Guido Schneiderit, kes tegi 1904–05 Ülemiste järve kompleksseid hüdrobioloogilisi uuringuid (monograafia ilmus 1908). 1920 ilmus tal koos Max von zur Mühleniga uurimus Võrtsjärve kohta. 1905 asutati Loodusuurijate Seltsi juurde Järvekomisjon, mis suunas Esimese maailmasõjani Eesti hüdrobioloogilisi uuringuid. M. von zur Mühlen uuris Pangodi järve, Rõuge järvi, Saadjärve ja Keeri järve, Leo zur Mühlen Soitsjärve, nende kohta ilmusid ka uurimused. Esimene eestikeelne limnoloogiaalane uurimus (1923) oli Aleksander Audovalt ja Hendrik Bekkerilt Pühajärve kohta. Enne Teist maailmasõda oli hüdrobioloogiliste uuringute keskuseks Tartu Ülikooli juures tegutsenud Eesti Vete Uurimise Komitee, mille eesotsas oli Heinrich Riikoja (temalt endalt on ilmunud näiteks 1934 Eesti järvede nimestik, 1930 ja 1937 järvede morfomeetria alased ülevaated ja 1940 kokkuvõte 76 Ida-Eesti järve kemismist). 1920 avaldas Johannes Käis uurimuse Võru järvede kohta ning 1938 Robert Voore raamatu Pangodi järve kohta. Teise maailmasõja aegu jäi pooleli Harjumaa järvede uurimine.

Siseveekogude uurimine pärast Teist maailmasõda

2001. aastal ilmus Arvi Järvekülje koostatud monograafia „Eesti jõed”

H. Riikoja suunas hüdrobioloogilist uurimistööd ka pärast sõda. Siis jätkus eelkõige veekogude varude hindamine, sellest kasvasid välja ökoloogilise seisundi uuringud. Juhtkujudeks said Henn Haberman, Neeme Mikelsaar ja Aare Mäemets. 1951–57 töötas Eesti järvedel kompleksne ekspeditsioon (kaasatud olid nii geograafid, hüdrokeemikud, botaanikud kui ka zooloogid). 1953 alustati Võrtsjärve ja 1962 Peipsi kompleksset uurimist. 1968 ilmus „Eesti järved” (toimetaja A. Mäemets), selleks ajaks oli põhjalikult uuritud üle 200 tähtsama järve. Uurimiskeskuseks kujunes Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituut (TA ZBI), eriti selle Võrtsjärve limnoloogiajaam.

Erinevalt järvedest on Eesti jõgesid suhteliselt vähe uuritud. Mahukad sellealased varasemad uurimistööd tehti 1947–50 Emajõel, Tartu Riikliku Ülikooli ja TA ZBI koostööd juhtis H. Riikoja. 1962–65 uurisid ülikooli teadlased ja üliõpilased Jüri Ristkoki juhtimisel Emajõe vanajõgesid (soote). 1987. aastal algas ZBI-s jõgede süstemaatiline hüdrobioloogiline uurimine, 1991 moodustati jõgede bioloogia rühm. 1987–2000 teostati uuringuid umbes 300 jõel rohkem kui 650 lõigus, kompleksselt uuriti umbes 180 jõge ja tulemused üldistati monograafias „Eesti jõed” (2001).

Siseveekogude uurimine 21. sajandi esimesel kümnendil

Võrtsjärve limnoloogiakeskuse uurmislaev

Siseveekogude uurimine on tihedalt seotud Riikliku Keskkonnaseire programmides osalemisega. Uurimiseks on käivitatud mitmeid projekte. Üks mahukamaid on 2003. alustatud „Järve- ja jõetüüpide ökoloogilise seisundi klassipiiride rahvusvaheline interkalibreerimine”. Selle peamisi eesmärke on Euroopa Liidu Veepoliitika raamdirektiivi täitmisele kaasaaitamine. Direktiivi kohaselt peavad kõik siseveekogud saavutama 2015. aastaks vähemalt hea ökoloogilise seisundi. Projekti täitmisel pidi esmalt välja selgitama Eesti järve- ja jõetüübid, andma hinnangu ökoloogilise seisundile (luues selleks vastava hindamisraamistiku) ning looma ühistöös Euroopa riikidega siseveekogude seisundi hindamise klassifikatsiooni ning teaduslikult põhjendatud ökoloogilise kvaliteedi hindamise skaala. Praeguseks on osalevad riigid loonud oma siseveekogude tüpoloogia, millest kolm järvetüüpi ja neli jõetüüpi on valitud interkalibreerimiseks (järvede tüübid on keskmise veekaredusega madalad, keskmise veekaredusega väga madalad ja pehme, heleda veega järved, nn vesilobeeliajärved (vaata lobeelia); jõetüübid arvestavad jõe suurust ja geoloogilisi iseärasusi). Vee kvaliteedi skaala on jaotatud viide klassi, väga heast väga halvani. Klassifikatsiooni loomisel on järvede puhul kasutusel andmed fütoplanktoni, suurtaimede ja abiootiliste tegurite (toitesoolade koguste, vee läbipaistvuse ja hüdromorfoloogiliste parameetrite) osas; jõgede puhul kasutatakse fütobentose, makroselgrootute ja abiootiliste näitajate andmeid. Ühtsetel põhimõtetel töötav  veekogude hindamise klassifikatsioon võimaldab paremini tuvastada parandamist vajava seisundiga siseveekogusid ning vastavate meetmekavade väljatöötamist. Peale limnoloogiakeskuse osaleb selles projektis veel Tallinna Tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituut.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn, 1977
  • I. Kask. Eesti järvede arvust ja järvenõgude klassifikatsioonist. – Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tallinn, 1979
  • Aime Mäemets. Antropogeense eutrofeerumise mõju eri tüüpi järvede suurtaimestikule (makrofloorale). – Eesti NSV järvede nüüdisseisund. Tartu, 1982
  • A. Loopmann. Suuremate Eesti järvede morfomeetrilised andmed ja veevahetus. Tallinn, 1984
  • N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
  • H. Haab, T. Trei. Veesamblad Eesti jõgedes. – Eesti TA Toimetised. Bioloogia 42, 1993
  • Eesti jõgede ja järvede seisund ning kaitse. Toimetaja A. Järvekülg. Tallinn, 1994
  • A. Raukas, A. Jaani, A. Mäemets. Suurjärved. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
  • A. Mäemets, L. Saarse. Väikejärved. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
  • Peipsi. Toimetajad A. Raukas ja E. Pihu. Tallinn, 1999
  • I. Ott, T. Kõiv. Eesti väikejärvede omapära ja muutused. Tallinn, 1999
  • Lake Peipsi. Geology. Koostajad ja toimetajad A. Miidel, A. Raukas. Tallinn, 1999
  • Eesti jõed. Koostanud A. Järvekülg. Tartu, 2001
  • Lake Peipsi. Hydrology. Meteorology. Hydrochemistry. Toimetaja T. Nõges. Tartu,  2001
  • Lake Peipsi. Flora and Fauna. Toimetajad E. Pihu, J. Haberman. Tartu, 2001
  • E. Pihu ja A. Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
  • Võrtsjärv. Teadustoimetajad J. Haberman, E. Pihu, A. Raukas. Tallinn, 2003
  • Peipsi. Teadustoimetajad J. Haberman, T. Timm, A. Raukas. Tartu, 2008

Välislingid

EE 11, 2002 (I. Ott, E. Pihu, T. Timm, A. Järvekülg); muudetud 2011