31. III 2000. aasta loenduse andmeil oli Eestis 1 370 052 alalist ja 1 356 931 faktilist elanikku. 1. I 2010. aastal oli Eestis arvestuslik alaliste elanike arv kahenenud kuni 1 340 127 inimeseni. Teadaolevalt suurim alaliste elanike arv – 1 571 600 – on Eestis olnud 1990. aastate algul. 1922. aastaga võrreldes oli 20. ja 21. sajandi vahetusel Eestis ligi 263 000 inimest enam. Viimase 20 aasta jooksul on elanike arv vähenenud ja langenud tagasi 1970. aastate alguse tasemele.

13. sajandi algul elas Eesti alal 150 000–180 000 inimest. See arv on tuletatud talude arvu järgi, neid võis sel ajal olla 21 000–22 000. Keskajal asusid Eesti linnadesse sakslased, saartele ja looderannikule tuli rootslasi. Elanike arvu vähendasid ikaldused ja epideemiad (1315. aasta nälg, 1350. aasta katk). 16. sajandi II poolel elas Eesti alal 250 000–300 000 inimest. 17. sajandi algul vähenes elanike arv sõdade (Vene-Liivimaa sõda, Poola-Rootsi sõda) ja näljahäda (1601–02) tõttu. 17. sajandi keskel võis elanikke olla 120 000–140 000. 17. sajandi II poolel elanike arv kasvas ning ulatus sajandi lõpul 350 000–400 000-ni. Eestisse asus inimesi naaberaladelt (venelasi, setusid, lätlasi, soomlasi) ja elanikkond suurenes ka linnades, kuhu asus peamiselt sakslasi. 17. sajandi lõppkümnendil kimbutasid Eestit näljahädad, 1700 puhkes Põhjasõda. 18. sajandi I kümnendi lõpus ja II alguses oli järjekordne ikaldus ja katkuepideemia. 1712 elas Eestis ainult 150 000–170 000 inimest. Seega oli ajavahemik 1200–1712 Eesti ala rahvastiku jaoks ebasoodne.

Järgmise kahe sajandi kohta on kasutada juba täpsemad andmed. 19. sajandi II kümnendil kaotati pärisorjus. Pärast teoorjusest vabanemist said eestlased suurema liikumisvabaduse – nad võisid elama asuda linnadesse või rännata teistesse Venemaa kubermangudesse. Sel ajal ei toimunud Eesti alal otsest sõjategevust. Samal ajal asus Eestisse inimesi Soomest, Lätist ja Venemaalt, linnadesse ka Saksamaalt.

1725 elas Eesti alal 220 000, 1750. aastal 335 000 ja 1765. aastal 400 000 inimest. Seejärel rahvaarvu kasv mõnevõrra aeglustus, 1800 oli Eestis 500 000 inimest. Ka 19. sajandil kasvas rahvastik aeglaselt. 1858 oli Eesti alal 750 000, 1881. aastal 889 000 inimest. Sel ajal eestistus enamik maapaikadesse asunud muulastest. Venelaste asustus jäi püsima Peipsi ääres ning rannarootslaste oma saartel ja looderannikul. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses muutus rahvaarv vastandlike protsesside tagajärjel. Kuna taludes ei jätkunud kõigile perepoegadele kohta, asuti maalt linna või rännati kaugemale Venemaale. Linnadesse tuli seoses raudteeühenduse saamise ja tööstuse kiire arenguga tööjõudu Venemaa teistest piirkondadest. Eriti kiiresti arenes rasketööstus Eesti linnades Esimese maailmasõja eel ja selle algaastail. 1897 elas Eestis 958 000 inimest, 1913 oli rahvaarv kasvanud üle 1 miljoni. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja otsesed kaotused olid 15 000 inimest, pärast rahulepingut opteeris Venemaalt Eestisse 40 000 inimest. Tartu rahulepingu põhjal Eestiga liidetud ala suurendas rahvaarvu rohkem kui 100 000 võrra. 1922 oli Eestis 1 107 000 inimest (1881. aasta piirides 999 500). 1934 ulatus rahvaarv 1 126 000 ja 1. I 1939 1 134 000-ni. Rahvaarv muutus suhteliselt väikese loomuliku iibe (1929. aastal suri rohkem kui sündis) ja muutuva positiivse välisrände saldo valitsedes. 1920. aastate alguses ja 1930. aastate lõpus oli rahvastiku iive suurem.

1939 algas rahvaarvu vähenemine ja see kestis Teise maailmasõja lõpuni. Esmalt toimus baltisakslaste lahkumine (oktoobrist 1939 maini 1940 oli ümberasujaid ligi 12 800, 1941. aasta veebruaris alanud järelümberasumisel lahkus umbes 7000–8000 inimest, neist üle poole olid oma saksa päritolu ja tausta tõestada suutnud eestlased), Nõukogude korra kehtestudes algasid repressioonid: võimuorganid saatsid umbes 10 000 inimest vangidena või küüditatutena Põhja-Venemaale ja Siberisse. Järgnesid 1941. aasta sõjakaotused ja Venemaale evakueerumine, mille tõttu vähenes elanike arv ligi 100 000 võrra. Edasine vähenemine leidis aset seoses ohvreid nõudnud õhurünnakutega, mobilisatsiooni ja Saksamaale tööteenistusse saatmisega ning rindejoone lähenedes eestlaste põgenemisega läände. Kokku vähenes elanike arv ligi 200 000 võrra. Seoses Jaanilinna ja Narva-taguste valdade ning suurema osa Petserimaa lülitamisega Venemaa koosseisu vähenes elanike arv 80 000–90 000 võrra (lähtudes 1941. aasta loenduse andmetest).

1945–90 suurenes rahvaarv eelkõige seetõttu, et Eestisse tuli inimesi teistest NSV Liidu piirkondadest ja et loomulik iive oli positiivne. 1990 algas rahvaarvu vähenemine. 1990. aastate negatiivne rändesaldo on nii ida- kui ka läänesuunalise rände tulemus. 21. sajandi esimese viie aasta jooksul jätkus rahvastiku vähenemine nii loomuliku iibe kui ka rändeiibe tagajärjel. 2005. aastast on rahvastiku vähenemine pidurdunud, kuna sündimus on tasapisi tõusnud ning suremus vähenenud.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti asustustihedus
• Eesti linna- ja maarahvastik
• Eesti perekonnastatistika
• Eesti rahvastiku sooline ja vanuseline koosseis
• Eesti rahvastiku sotsiaalne ja tööalane koosseis
• Rahvaloendused Eestis
• Eesti rahvastik
• Rahvastiku ränne Eestis
• Rahvuskoosseis Eestis
• Rahvastiku loomulik iive Eestis
• Rahvastiku taaste areng Eestis

Välislink

• Statistikaamet. Rahvaarv ja rahvastiku koosseis

EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); muudetud 2011