Rahvuskoosseis Eestis
Rahvuskoosseis 2006
Eesti põhirahvus on eestlased, kelle arv oli 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 930 200 ehk 67,9% Eesti kogurahvastikust. Arvult 2. kohal on venelased – 25,6% rahvastikust, järgnevad ukrainlased (2,1), valgevenelased (1,3) ning muud rahvused (kokku 3,1%).
1990. aastate väljaränne ja negatiivne loomulik iive on rahvastiku rahvuskoosseisu toonud suuri muutusi. Kõige enam on vähenenud venelaste arv. Ka eestlaste arv on vähenenud (2000. aasta rahvaloendusel oli eestlasi üle 33 000 vähem kui 1989. aasta rahvaloendusel).
21. sajandil pole 2000. aasta rahvaloendusega võrreldes rahvuskooseisus olulisi muudatusi olnud, näiteks 2006. aastal oli eestlaste osatähtsus rahvaloenduse andmetega võrreldes veidi suurenenud (68,6%), ülejäänud rahvuste osatähtsus oli jäänud samaks või veidi vähenenud.
Rahvuskoosseis 13. sajandist kuni 19. sajandini
Esimesed Eesti ala etnilised hinnangud pärinevad 13. sajandi algusest. Heldur Palli arvates oli eestlaste osatähtsus vähemalt 95%. Peale eestlaste elas siin veel vadjalasi, kes orduajal sulasid põhiliselt eestlastega kokku. 13. sajandil hakkas Eesti rannikualadele ja saartele asuma rootslasi. Arvatavasti elas Peipsi ääres venelasi. Saksa-Taani vallutustega muutus rahvastiku etniline koosseis eriti linnades. Paul Johansen ja Heinz von zur Mühlen on maksunimestikule tuginedes arvanud, et 16. sajandi algul oli eestlaste osatähtsus Tallinna elanikkonnas 55%, sakslasi oli 30 ja skandinaavlasi 15%. Eesti linnarahvastikust tervikuna moodustasid eestlased hinnanguliselt 40–50, sakslased 30–40 ning muud rahvused 10–20%. 16.–17. sajandi (1558–1625) sõdade tagajärjel ja nendega kaasnenud epideemiate ja näljahäda tõttu asus tühjaks jäänud taludesse elama ka rohkesti sisserännanud muulasi. 17. sajandi alguseks oli Palli hinnanguil muulaste osatähtsus maal kuni 15% ning kogu Eestis 20%. Ka järgmiste sajandite rahvastikukatastroofid muutsid nii rahvaarvu kui ka rahvastiku koosseisu. 17. sajandi lõpul oli Eesti alal elavate mitte-eestlaste hinnanguline koguarv umbes 25 000, mis moodustas 6–7% tollasest rahvastikust.
Rahvuskoosseis 19. sajandil ja enne Teist maailmasõda
| Rahvuskoosseis 1881–1934 (% rahvastiku üldarvust 1881. aasta loenduse maa-alal) | ||||
| 1881 | 1897 | 1922 | 1934 | |
| Eestlased | 89,8 | 90,6 | 92,5 | 92,9 |
| Venelased | 3,3 | 4,0 | 3,7 | 3,7 |
| Sakslased | 5,3 | 3,5 | 1,7 | 1,5 |
| Rootslased | 0,6 | 0,6 | 0,8 | 0,8 |
| Muud | 1,0 | 1,3 | 1,3 | 1,1 |
| Kokku | 100 | 100 | 100 | 100 |
19. ja 20. sajandil on Eesti rahvastiku rahvuslik koosseis muutunud eelkõige rände tagajärjel. 19. sajandi lõpul suurenes rahvastikus eestlaste ja venelaste ning kahanes sakslaste osakaal. Rahvuskoosseisu muutusi mõjutasid eestlaste eneseteadvuse tõus, mis vähendas eestlaste saksastumist, ning valitsev venestamispoliitika. Nii oli veel 1881. aasta rahvaloendusel linnades saksa emakeelega eestlasi 7,9% kõigist eestlastest (maal ainult 0,4%). Venestamisega kaasnes venelastest ametnike juurdevool ning vene rahvusest tööliste ilmumine linnadesse. Rahvuskoosseisu on mõjutanud ka rahvuste vanuselise struktuuri ning loomuliku iibe erisused. 1945. aastani oli Eesti rahvastiku rahvuskoosseis suhteliselt homogeenne. Eestlased moodustasid 1881. aasta loendusel 92,9 ning 1934. aasta loendusel 88,2% alalisest rahvastikust (tollaste loenduste maa-alal). Teistest suurematest rahvusrühmadest olid 1934. aasta rahvaloendusel esindatud venelased – 8,2% (eriti Venemaaga piirnevatel aladel), sakslased – 1,5% – ja rootslased – 0,7%. 1. XII 1941. aasta loendusel oli eestlasi 90,8% rahvastikust. Kuna maarahvastik on olnud ja on ka tänapäeval valdavalt eestlased, siis muutus 19. ja 20. sajandil eriti linnade rahvuskoosseis. 19. sajandi I poolel oli linnades sakslasi hinnanguliselt 40–50%, eestlasi 30–40% ning muid rahvusi 10% ümber. 1897. aasta rahvaloendusel oli linnaelanikest eestlasi juba 67,8, sakslasi 16,3, venelasi 10,9 ja juute 2,3%. 1920.–30. aastail valdasid eestlased veelgi enam ka linnades, moodustades 1934. aasta loendusel 85,3% linnarahvastikust.
Rahvuskoosseis Nõukogude ajal
Teise maailmasõja järgsetel aastatel muutus rahvastiku rahvuskoosseis kiiresti eelkõige massilise migratsiooni tulemusena. 1959. aasta loendusel oli eestlasi 74,6% kogurahvastikust, 1989. aastaks oli eestlaste osatähtsus aga vähenenud 61,5%-ni (ehk kokku 963 281 eestlast). 1989. aasta loendusel registreeriti Eesti elanikena kokku 121 rahvuse esindajaid.
Teistest rahvusrühmadest on Eestis enim esindatud venelased, ukrainlased ja valgevenelased. 1934 elas Eestis 92 656 venelast, neist 50 080 Eesti nüüdisterritooriumil. 1941. aasta 1. detsembriks oli venelaste arv Eestis vähenenud 72 848-ni. Neist elas Petserimaal 37 282, Virumaal 14 107 ja Tartumaal 11 276. 1959. aasta loenduse andmeil elas Eesti nüüdisterritooriumil juba 240 227 ja 1989. aastal 474 834 vene rahvusest inimest ehk 30,3% kogurahvastikust. 2000. aastal loendati Eestis 351 178 venelast (25,6% rahvastikust). 1934. aastal elas Eestis 92 ukrainlast, 1989. aasta loenduse andmeil oli neid 48 271 ehk 3,1% kogurahvastikust, 2000. aastal 29 012 (2,1%). 1934. aasta loendusel Eestis valgevenelasi ei registreeritud (neid ei elanud üldse või olid nad arvatud venelaste hulka). 1989. aastal oli Eestis 27 771 valgevenelast. 1989. aasta loenduse andmeil kuulus rohkem kui 2/3 Eestis elavatest ukrainlastest ja valgevenelastest segarahvuselistesse perekondadesse.
Mitte-eesti elanikkond on valdavalt koondunud linnadesse, eelkõige Tallinna ja Kirde-Eesti tööstuslinnadesse ning Peipsi äärde. Linnarahvastikus oli eestlasi 1989. aasta loendusel 51,2 ja venelasi 39,0% ning maarahvastikus vastavalt 87,5 ja 8,5%. Veel 1959. aasta loendusel oli tallinlaste seas eestlasi 60,2%, 1989. aasta loendusel aga juba alla poole – 47,4%. 1990. aastail hakkas eestlaste osatähtsus Tallinnas jälle suurenema ja oli 2000. aasta loenduse andmeil 54,3%, arvestusliku rahvaarvu järgi 2007. aastal 54,9% ja 2010. aastal 54,4%.
Suuremad rahvusrühmad 1934., 1989. ja 2000. aasta rahvaloenduse andmeil Rahvus 1934 1989 2000 2010* Rahvaarv % Rahvaarv % Rahvaarv % Rahvaarv % Kogurahvastik 1 126 413 100 1 565 662 100 1 370 052 100 1 340 127 100 Eestlased 992 520 88,1 963 281 61,5 930 219 67,9 922 398 68,8 Venelased 92 656 8,2 474 834 30,3 351 178 25,6 342 349 25,5 Ukrainlased 92 0 48 211 3,1 29 012 2,1 27 722 2,1 Valgevenelased ... ... 27 771 1,8 17 241 1,3 15 504 1,2 Soomlased 1 088 0,1 16 622 1,1 11 837 0,9 10 639 0,8 Juudid 4 434 0,4 4 631 0,3 2 145 0,1 1 801 0,1 Sakslased 16 346 1,5 3 466 0,2 1 870 0,1 1 912 0,1 Lätlased 5 435 0,5 3 135 0,2 2 330 0,2 2 196 0,2 Muud rahvused 13 842 1,2 19 711¹ 1,5 24 220² 1,8 15 576³ 1,2 ¹sh 4058 tatarlast, 3008 poolakat, 2568 leedulast, 1669 armeenlast, 1238 aserit, 1215 moldovlast, 1178 tšuvašši, 985 mordvalast, 881 karjalast, 665 mustlast, 606 grusiini, 595 usbekki jne ²sh 2582 tatarlast, 2193 poolakat, 2116 leedulast, 1444 armeenlast, 850 aserit, 645 moldovlast, 542 mustlast jne ³sh 2445 tatarlast, 2012 poolakat, 2050 leedulast jne *arvestuslik rahvaarv 1. jaanuaril
Eesti rahvastik sünnikoha järgi
Rände tõttu on Eesti rahvastikule iseloomulik suur välissündinute osatähtsus. Alaliste elanike sünnikoha andmeid küsiti 1989. aasta loendusel. Eestis elas siis 406 628 inimest (ehk 26,0% kogurahvastikust), kes olid sündinud väljaspool Eestit ja keda võiks lugeda esimese põlvkonna immigrantideks. Nende seas oli ka 40 271 eestlast. 38% väljaspool Eestit sündinud eestlaste sünnikohana oli näidatud kas Pihkva või Leningradi oblast. Seega olid osa neist sünnijärgsed Eesti kodanikud, kes olid sündinud Petserimaal. Võrdluseks: Lätis oli välissündinuid 1989. aastal 25,7 ja Leedus 10,0% elanikkonnast. Euroopa riikidest on Eestiga võrreldes suurem välissündinute osakaal vaid Luksemburgis. Venelastest oli Eestis sündinud 42,9, ukrainlastest 21,1 ning valgevenelastest 21,2%. Arvestades ka sissesõitnute teist ja kolmandat põlvkonda, moodustas 1989. aasta loendusel välispäritolu rahvastik enam kui 35% kogurahvastikust. 2000. aastal oli 80,7% Eesti elanikest Eestis sündinud. Sünnimaa järgi elas 2000. aastal Eestis sündinuid 1 117 700, 1944/45 loovutatud aladel sündinuid 5800, Venemaad, Ukrainat, Valgevenet ja Lätit näitasid sünnikohana vastavalt 184 700, 25 100, 14 900 ja 4300 isikut, teisi riike 13 500 inimest.
1991–98 registreeritud 118 300 elussünnist oli 84 900 lapsel (71,8% sündide üldarvust) ema eestlane. Kõrgema keskmise vanuse tõttu on aga eestlaste hulgas rohkem surmajuhtumeid ning rahvastiku negatiivsest loomulikust iibest (–42 700 inimest) moodustasid sel ajavahemikul eestlased enamiku (–23 000).
Rahvused ja keeled
Rahvuse üheks põhitunnuseks on emakeele oskus. 2000. aasta loenduse andmeil kõneldakse Eestis emakeelena 109 rahvuskeelt. Eestlastest pidas eesti keelt oma emakeeleks 97,9% küsitletutest ning venelastest vene keelt emakeeleks 98,2%. Samas pidas vaid 41,1% ukrainlastest oma emakeeleks ukraina keelt ning 56,8%-l ukrainlastest oli emakeeleks vene keel. Valgevenelastest oli valgevene keel emakeeleks vaid 28,7%-l (vene keel oli emakeeleks 69,7%-l valgevenelastest). 1989–2000 suurenes eesti keelt emakeelena või teise keelena oskajate osatähtsus 67,4%-lt 80,4%-le kogurahvastikust. Vene keelt valdas emakeelena või teise keelena 58,9% rahvastikust. Vaid 13,7% venelastest väitis 1989. aasta loendusel, et valdab eesti keelt vabalt teise keelena, ning 1,3% venelastest pidas oma emakeeleks eesti keelt. 2000. aastal oskas 39,7% venelastest eesti keelt emakeelena või teise keelena.
2000. aasta loendus korrigeeris rahvastiku rahvuskoosseisu andmeid oluliselt. Eesti Vabariigi kodanikest valdas 2000. aastal võõrkeelena vene keelt 49,2, inglise keelt 29,4, eesti keelt 14,3, saksa keelt 11,9 ja soome keelt 11,8% küsitletuist. Osa mittepõlisrahvusest elanikke ja eriti segaperekondadest pärit lapsi identifitseerib end eesti rahvusest isikutena.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); Eesti A ja O, 2007; muudetud 2012
