Perekondade ja leibkondade kooselu ega inimeste perekonnaseisu enamikus riikides jooksvalt ei registreerita. Vastavad andmed saadakse rahvaloendustega. Eesti alalt on neid andmeid võimalik kasutada veidi rohkem kui 100 aasta kohta. Paaril viimasel kümnendil on leibkondade ja perekondade tüüpe selgitatud ka valikuuringutega. Pikaajaliste arengusuundade väljatoomist raskendab perekonna ja leibkonna erinev mõistmine, sageli ka nende mitteeristamine varasematel rahvaloendustel. Leibkonna mõiste on perekonna mõistest laiem, kuna see hõlmab ka ühises eluruumis elavaid ja ühist eelarvet omavaid, kuid perekondlikes sidemetes mitte olevaid isikuid. Sellest tulenevalt on leibkonna keskmine liikmete arv perekonna keskmisest liikmete arvust suurem. Teine probleem erinevate rahvaloenduste andmete võrdlemisel on see, kas pidada üksi omaette eluruumis elavaid isikuid leibkonnaks või mitte.

2000. aasta rahvaloendusel moodustasid leibkonna eluruumis koos elavad ja majanduslikult ühte kuuluvad (ühist eelarvet omavad) isikud. Institutsioonides elavad ja sealt ülalpidamist saavad isikud omaette leibkonda ei moodusta. Perekond on seaduslikus abielus olevate või sugulussidemetega seotud, vähemalt kahest isikust koosnev inimeste rühm. Perekonna moodustavad ka koos elavad vabaabielupartnerid ja nendega sugulussidemetes olevad isikud. Perekonda kuuluvad ka lapsendatud lapsed. Rahvaloenduste kokkuvõtetes tuuakse välja leibkonnas (perekonnas) elavate isikute arv, leibkondade jagunemine liikmete arvu järgi, leibkonna (perekonna) keskmine suurus ja leibkondade arv. Täiendavalt avaldatakse eraldi elavate perekonnaliikmete ja üksi elavate isikute arv. 

Perekonnad ja leibkonnad 19. ja 20. sajandil

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel olid Eesti leibkonnad maal suured ja erinesid liikmete arvult perekondadest. 20. sajandi teisel poolel leibkonna ja perekonna suurus praktiliselt ei erinenud, kuna teenijaid ja muud palgalist tööjõudu maal enam ei kasutatud. Leibkonnas elasid koos sugulased või hõimlased.

1897 oli Eesti alal 148 800 sugulusel põhinevat leibkonda (peret) ja 12 300 üksikisiku leibkonda. Keskmine leibkonna suurus oli 4,9 inimest. 20. sajandi I poolel nii leibkonna kui ka perekonna keskmine suurus vähenes. Selle põhjus oli eelkõige perekonnas olevate laste arvu vähenemine ja ka see, et vähenes selliste leibkondade arv, kus elas koos mitu põlvkonda. 1934 oli leibkonna keskmine suurus vähenenud 3,9 isikuni. 1959–89 tehtud loendustel ei arvestatud üksikuid eraldi leibkondadena. Lisades need aga perekondade arvule saame järgmised tulemused: 1959 oli leibkondi kokku 461 700, keskmine suurus 2,7 inimest; 1979 oli leibkondi kokku 573 300, keskmine suurus 2,6 inimest; 1989 oli leibkondi kokku 598 700, keskmine suurus 2,6 inimest. 2000. aastal oli Eestis 585 200 leibkonda, keskmine suurus 2,4 inimest. 20. sajandi II poolele on iseloomulik, et leibkonna keskmine suurus on maal ja linnas võrdne.

Perekonnad jaotatakse tüüpidesse, lähtudes perekonna tuumast või tuumikperekonnast. Perekonna tuuma moodustab abielupaar. Eristatakse liht- ja liitperekondi. Liitperekonnas võib olla veel teine abielupaar või elab seal ühe abikaasa õde või vend. Perekondade jagunemist tüüpide järgi saab analüüsida vaid viimaste rahvaloenduste andmetel. 1979 moodustas valdava osa perekondadest lastega või lasteta abielupaar (69,3%), järgmisel kohal oli lastega üksikvanem (15,6%). Liitperekonnad moodustasid vaid 7,5%.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti rahvastik
• Eesti rahvastiku sooline ja vanuseline koosseis

Välislink

• Statistikaamet. Demograafilised põhinäitajad

EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); Eesti A ja O, 2007; muudetud 2011