Portaal sisaldab põhjalikke ülevaateartikleid Eesti loodusest, mh taimestikust ja loomastikust, kliimast, veestikust, pinnavormidest ja keskkonnakaitsest. Eraldi artiklid on lisaks ülevaateartiklitele Eestis elavatest loomadest ja siin kasvavatest taimedest, Eesti jõgedest, järvedest, saartest, väinadest jm loodusgeograafia objektidest.

Artiklid on koostanud Eesti entsüklopeediakirjastuse toimetajad, nad on usaldusväärsed ja ajakohased.

Eesti loodusportaali artiklite hulk täieneb pidevalt.

Pinnamood

Haanja kõrgustik. Vaade Munamäe tornist Vaskna järvele

Eestis on valdav tasandikuline pinnamood. Kõrgustikud ja lavamaad vahelduvad madalike, nõgude ja orunditega, kõrgusvahed on väikesed. Pinnavormide suhteline kõrgus ulatub valdavalt 20 meetrini, harva 50 meetrini ja ainult üksikjuhtudel üle selle. Tuntuimad kõrgustikud on Lõuna-Eestis paiknevad Haanja, Otepää, Sakala ja Karula ning Põhja-Eestis asuv Pandivere kõrgustik. Kõrgeim koht on Haanja kõrgustikul asuv Suur Munamägi (318 m, suhteline kõrgus umbes 60 m). Suurima suhtelise kõrgusega pinnavormid on Kirde-Eestis põlevkivi töötlemise jääkidest moodustunud tehismäed (Kohtla-Järve piirkonnas kuni 127 m). Eriti silmapaistev pinnavorm on Põhja-Eesti paekallas (kõrgeim koht Ontikal, 56 m).

Loe pikemalt Eesti pinnamoest

Kliima

Läänemeri on peamine Eesti-sisese õhutemperatuuri kujundaja

Golfi ja Põhja-Atlandi hoovuse mõju tõttu on keskmised õhutemperatuurid Eesti alal kõrgemad kui samadel laiustel Aasias ja Ameerikas. Kliimaerinevused tulenevad peamiselt Läänemere mõjust, eristatakse läänepoolsemat läänemerelist kliimavaldkonda ja idapoolset Sise-Eesti kliimavaldkonda. Kõige soojem kuu on juuli (keskmine temperatuur Vilsandil 16,3 °C, Tartus ja Võrus 17,1 °C), kõige külmem veebruar (Vilsandil –3,5, Narvas –7,6 °C). Sajab keskmiselt 600, kõrgustikel kohati üle 700, saarte rannikualadel paiguti alla 500 mm/aastas. Lumikattega päevi on enim Ida-Eestis (üle 130), lumikatte keskmine paksus on suurim Haanja kõrgustikul (24 cm).

Loe pikemalt Eesti kliimast

Veestik

Emajõgi Ihastel

Eestis on ligi 7400 vooluveekogu, neist 9 on üle 100 km pikad. Jõed kuuluvad Soome lahe, Väinamere – Liivi lahe ja Peipsi järve – Narva jõe vesikonda. Pikim jõgi on Otepää kõrgustikult algav Võhandu (koos Pühajõega 162 km), veerikkaim idapiiril Peipsist välja voolav Narva jõgi. Üle 1 hektari suurusi järvi (looduslikke) on Eestis 1300, väiksemaid järvi ja laukaid üle 20 000. Suurimad järved on Peipsi (kuulub Eestile osaliselt) ning Võrtsjärv. Sügavaim järv on Haanja kõrgustikul paiknev Rõuge Suurjärv (38 m), omapärane on Saaremaal meteoriidi langemise tagajärjel tekkinud Kaali järv. Suurimad sood (kokku umbes 18 000, umbes 1 miljon hektarit) paiknevad Kirde-Eestis, Pandivere kõrgustiku lääne- ja edelajalamil, Võrtsjärve nõos, Peipsi madalikul ja Lääne-Eesti madalikul. Soode kogupindalast on 55% madalsoo, 35% raba ja 10% siirdesoo. 

Loe pikemalt Eesti vesikondadest, Eesti jõgedest ja Eesti järvedest

Taimestik ja loomastik

Madalsookaasik Endla järve ääres

Geobotaaniliselt kuulub Eesti põhjapoolkera parasvöötme metsavööndi segametsade alavööndi põhjaossa. Valdav taimkattetüüp on metsataimkond, see hõlmab ligikaudu poole Eesti maismaast. Metsasemad piirkonnad on Ida-Virumaa (Alutaguse) ja Vahe-Eesti (Kõrvemaa ja Soomaa). 2007. aastal kasvas  Eestis kõrgematest taimedest looduslikult 1386 õistaime-, 4 paljasseemnetaime-, 50 sõnajalgtaime- ning 543 samblaliiki. Seeni oli umbes 4000 liiki, nn lihheniseerunud seeni ehk samblikke ligi 800 liiki. Imetajaid oli 64 (eriti ohustatud on euroopa naarits), linde 357 (neist haudelinde 225), kalu ja sõõrsuid 75, kahepaikseid 11 ja roomajaid 5 liiki. Selgrootuid elas 2007. aastal umbes 14 400 liiki.

Loe pikemalt Eesti taimestikust ja Eesti loomastikust

Mullastik

Mullastik on mitmekesine. Põhja-Eestis valdavad rendsiinad ja gleimullad, Kesk-Eestis on ülekaalus leostunud ja leetjad mullad ning Lõuna-Eestis näivleetunud ja leetunud mullad. Pärnu ja Kasari jõe alamjooksul leidub glei- ja soomuldi, Vahe-Eestis ja Peipsi madalikul on ülekaalus leede-, leet-, glei- ja soomullad. Klindiesine kiviste leetunud ja leedemuldade valdkond hõlmab paekalda ja mere vahelise kitsa riba. Kagu-Eesti kõrgustikud kuuluvad erodeeritud muldade valdkonda. 

Loe pikemalt Eesti mullastikust

Eesti geoloogiline ehitus

Kesk-Devoni Gauja lademe liivakivid Piusa jõe ääres

Eesti paikneb Ida-Euroopa platvormi loodeosas Fennoskandia kilbiga piirneval alal. Aluskorra kivimid Eestis maapinnal ei paljandu. Pealiskorra moodustavad Agueooni lõpus ja Vanaaegkonna alguses Ida-Euroopa platvormi meredes kuhjunud purd- ja lubisetted, neist on tekkinud kuni 600 m paksune settekivimite lasund. Kambriumi ja Vendi kivimid paljanduvad vaid kitsal alal Eesti põhjarannikul. Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis koosneb pealiskord Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatseist kivimeist. Kogu Lõuna-Eesti (Mustvee–Pärnu joonest lõunas) on Devoni liivakivi avamusala. Pealiskorda katavad Kvaternaari setted. Põhja- ja Kesk-Eesti karbonaatkivimite avamusalal on Kvaternaari setete paksus enamasti alla 5 m, alvaritel neid kohati ei olegi. Lõuna-Eestis on Kvaternaari setete paksus harva üle 10 m, vanades mattunud orgudes ja kõrgustikel võib nende paksus ulatuda paarisaja meetrini. 

Loe pikemalt Eesti geoloogilisest ehitusest

Seotud kategooriad ja artiklid

EE 11, 2003; muudetud 2012