Eesti iseseisvuse sünd (1917–1920)
1917. aasta alguseks oli Vene impeerium jõudnud sõjalise ja majandusliku kokkuvarisemise äärele. Veebruari lõpul puhkes teine demokraatlik revolutsioon ning see kukutas Romanovite dünastia. Monarhistlikust Venemaast sai vabariik, kus oli kaksikvõim – Ajutine Valitsus ja nõukogud.
Venemaa ajutine valitsus ja nõukogud
Demonstratsioon Tallinnas 18. VI 1917
Eesti Vabariiklaste Liidu korraldatud manifestatsioon Petrogradis
1. märtsil algas Tallinna vabrikutes üldstreik, 2. märtsil kukutasid töölised ja sõjaväelased Tallinnas keisrivõimu, rahvas rüüstas kohtu- ja politseiasutusi ning lõbumaju ja vabastas vangid, korrakaitseks moodustati rahvamiilits, põrandaalused poliitlised ühendused hakkasid tegutsema avalikult. 3. märtsil valiti Tallinnas ja seejärel mujal tööliste ja soldatite saadikute nõukogud, kus esialgu olid ülekaalus esseerid, mõnel pool ka menševikud. Tallinna nõukogusse saatsid oma esindajad ka linnavolikogu ja Eesti seltsid; venelaste ja eestlaste vahekord oli nõukogus 6:4. Eestis moodustatud nõukogud tuginesid Vene sõjaväele ning Tallinna ja Narva suurkäitiste paljurahvuselisele tööliskonnale. Kohalik riigiaparaat ja omavalitsused läksid eestlaste kätte: 5. märtsil nimetas Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu komissariks Tallinna linnapea Jaan Poska, kes määras eestlaste seast ametisse maakondade komissarid ja miilitsaülemad. Liivimaa kubermangu komissariks nimetati lätlane Andrejs Krastkalns. Ajutine Valitsus kaotas mõned kõige silmatorkavamad usulisrahvuslikud kitsendused, ent ei tahtnud rahuldada eestlaste autonoomianõudeid.
Poliitilise vabaduse oludes tekkis Eestis 1917 suur hulk poliitilisi ühendusi – parteisid, komiteesid ja liite. 9. märtsil asutati Tallinna Eesti Liit. Eesti Rahvameelse Eduerakonna põhjal loodi liberaalne Eesti Demokraatlik Erakond (EDE, liider Jaan Tõnisson). Talunike huvide kaitseks moodustati Eesti Maarahva Liit (EMRL, Jaan Hünerson, August Jürman (Jürima), Julius Grünberg) ja Eestimaa Talurahva Liit (ETRL, Tõnis Jürine, Ado Birk). Radikaalsotsialistid asutasid Eesti Tööerakonna (ETE, Jüri Vilms, Eduard Laaman), sotsiaaldemokraadid-vähemlased Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP, Mihkel Martna, August Rei, Aleksander Hellat), esseerid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (ESRP, Hans Kruus, Gustav Suits, Jaan Kärner). Eesti enamlased (Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann) jäid ülevenemaalise VSDTP koosseisu.
Kõik eesti rahvuslikud jõud ja erakonnad taotlesid Ajutiselt Valitsuselt Eestile võimalikult avarat omavalitsust (autonoomiat). 26. märtsil toimus Petrogradis Tauria palee ees autonoomianõude toetuseks 40 000 eestlase (neist 10 000 sõjaväelased) meeleavaldus. 30. III 1917 kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermangu (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) ühendati üheks haldusüksuseks, sisuliselt rahvuskubermanguks. Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsusorganina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene Eesti ülemaaline rahvaesinduskogu. Üldiste, ent kaudsete valimistega moodustatud Maanõukogus olid esindatud kõik peamised erakonnad ja tähtsamad Eesti poliitikud. Maanõukogu esimene istung toimus Toompeal 1. VII 1917. Eesti juhtkonna ja nõukogude suhted olid pinevad, palju tekkis nendevahelisi avalikke võimulahkhelisid ja kokkupõrkeid.
12. oktoobril maabub Saaremaal Tagalahes sakslaste dessant, nädal hiljem okupeeritakse ka Hiiumaa. Muhus langeb vangi 1598 sõdurit 1. eesti polgust. Saarte hõivamisega saavad sakslased soodsa sõjalis-strateegilise lähtepositsiooni edasiliikumiseks Petrogradi
3.–4. VII 1917 Tallinnas toimunud rahvuskongressi otsuses nõuti Eesti saamist Venemaa demokraatliku föderatiivse vabariigi autonoomseks osariigiks. Poliitlise ideaalina pidasid mõned Eesti juhid (J. Tõnisson) silmas juba ka omariiklust ja Venemaast täielikku eraldumist. Venemaa mõjukad poliitilised jõud – monarhistid, oktobristid, kadetid ja enamlased – ei pooldanud unitaarriigi lõhkumist ja riigi muutmist liitriigiks. Suurvene šovinistid nõudsid valitsuselt rahvuspoliitika karmistamist ja vähemusrahvuste venestamise jätkamist. Ajutine Valitsus lükkas rahvusküsimuse lahendamise edasi Venemaa Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Eestlaste rahvuslike huvide kaitseks hakati aprillis 1917 Ajutise Valitsuse loal moodustama Vene sõjaväe koosseisus eesti rahvusväeosi, hiljem koondati need Eesti diviisiks, mida juhtis Johan Laidoner. 31. mail otsustas I Eesti kirikukongress kujundada baltisaksa härraskiriku ümber vabaks iseennast valitsevaks rahvakirikuks ja luua Eesti Evangeelse Luteri Usu Kiriku (EELK).
Ajutise Valitsuse suutmatus lahendada teravaid sotsiaalseid probleeme ning vältida kaost ja anarhiat suurendas enamlaste mõjuvõimu. Sellele aitas kaasa nende osav lööksõnaline propaganda („Rahu, leiba, maad!”). Sügisel enamik Eesti nõukogusid bolševiseerus. Enamlased saavutasid valimistel Tallinnas ja Narvas võidu. Vladimir Lenini Aprilliteeside alusel võttis enamlaste partei kursi võimuhaaramisele. 1917. aasta sündmused polnud meeltmööda baltisaksa ülemkihtidele. Eestimaa Rüütelkonna Komitee kuulutas Ajutise Valitsuse 30. märtsi määruse õigustühiseks, tuues põhjenduseks, et see on vastuolus 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga. Ärevus tekkis ka Peipsi-äärsete venelaste hulgas, kes kartsid vene keele valitseva seisundi kadumist ja tõstatasid Eestist lahkulöömise küsimuse. 29. septembril (uue kalendri järgi 12. oktoobril) maabus Saksa vägi Saaremaal Tagalahes ja vallutas nädalaga Eesti saared (vt ka Lääne-Eesti saarestiku lahingud 1917). Taganev Vene vägi laostus, sagenesid rüüsteretked, mille all kannatasid tsiviilelanikud, eriti Harju- ja Läänemaal.
Enamlaste aeg
Poliitlise ja majanduskriisi süvenedes haarasid enamlased 25. X 1917 Petrogradis võimu. Selleks ajaks oli Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (esimees Ivan Rabtšinski) Lenini riigipöörde plaani kohaselt kehtestanud kontrolli Tallinna üle. 27. oktoobril võttis V. Kingissepp J. Poskalt üle kubermangu asjaajamise. Kohalik kõrgem võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele (esimees J. Anvelt). Osaliselt säilis kaksikvõim: Maanõukogu tegutses edasi, rahvusväeosasid ei saadetud laiali, neid moodustati juurdegi. Peagi seadsid nõukogud sisse ühe partei diktatuuri ja hakkasid poliitiliste vastaste suhtes kasutama vägivalda. Enamlased asusid ellu viima kommunistlikke ideid: pangad ja maa natsionaliseeriti, suurettevõtetes kehtestati tööliskontroll, talupoegade võlad kustutati. Nõukogude võim talupoegadele maad ei andnud, ülevõetud mõisadest kavandati luua põllumajanduslikud suurmajandid. Maailmarevolutsiooni ja Euroopa nõukogude vabariigi utoopiast pimestatud Eesti enamlased olid kategooriliselt Eesti omariikluse vastu ja pooldasid piirkondlik-territoriaalset autonoomiat unitaarse Vene Nõukogude Vabariigi koosseisus. 12.–14. XI 1917 korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said pahempoolsed parteid Eestis ligi 3/4 häältest, sh enamlased 40,4%.
Eesti juhtivad poliitikud kaldusid novembris-detsembris 1917 üha enam Venemaast lahkulöömise poole. Kaaluti mitut riikluse varianti: koos Soome või Põhjamaadega või Läti ja Leeduga liitriiki, Eesti (Balti) ja Skandinaavia föderatsiooni, Venemaa või Saksamaa protektoraati. 15. XI 1917 kuulutas Maanõukogu end Eestis kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni kõrgeimaks võimuks. Selle aktiga teatati esimest korda avalikult eestlaste õigust määrata ise oma saatust ja astuti esimene tegelik samm omariikluse suunas. Kuigi enamlased ajasid Maanõukogu jõuga laiali, tegutses see oma organite (juhatuse, vanematekogu ja maavalitsuse) kaudu illegaalselt edasi. 1917. aasta lõpul siirdus delegatsioon (J. Tõnisson, J. Vilms, J. Poska, J. Seljamaa) Lääne-Euroopasse, et ära hoida Saksa okupatsiooni ja selgitada seal eesti rahva taotlusi. Nähes, et enamlastega pole võimalik koos töötada, langetas Maanõukogu vanematekogu ja kõigi parteide (v. a. enamlased) esindajate nõupidamine 31. XII 1917 põhimõttelise otsuse rajada iseseisev Eesti riik. Esseerid tulid välja G. Suitsu koostatud Eesti Töövabariigi projektiga, mille enamlased tagasi lükkasid. Ka rüütelkonnad deklareerisid eraldumist Venemaast (Eestimaal 30. novembril, Liivimaal 17. detsembril) ja palusid Saksamaalt kaitset.
21.–22. I 1918 toimunud Eesti Asutava Kogu valimistel said omariiklust pooldavad erakonnad vahetulemuste järgi otsustades peaaegu 2/3 häältest, enamlastele antud häälte arv vähenes 37,1%-ni. Pettunud enamlased katkestasid valimised ja kehtestasid 27. jaanuaril linnades sõjaseisukorra. Kogu aadelkond kuulutati lindpriiks ja u 500 baltisakslast saadeti Siberisse asumisele. Sellega andsid enamlased Saksamaale täiendava ettekäände Eesti okupeerimiseks. 1. I 1918 mindi Vene riigis vanalt, Juliuse kalendrilt üle uuele, Gregoriuse kalendrile, ajaarvamist lükati 13 päeva edasi ja 1. veebruar loeti 14. veebruariks.
Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksamaa katsed Eesti allutamiseks
Eesti Päästekomitee 1918
24. veebruari ennelõunal katkeb Tartuga telegraafiühendus - sakslased on linna sisse marssinud. Pildil on Saksa väeülemad Tartu raekoja ees. Neile esitleb end Tartu linnapea J. Kriisa.
Veebruaris 1918 Brest-Litovskis peetud Nõukogude Venemaa ja Saksamaa rahukõnelused katkesid ja Saksa vägi alustas 18. veebruaril idarindel suurpealetungi. 19. veebruaril otsustas Maanõukogu vanematekogu kuulutada Eesti iseseisvaks, kiitis heaks iseseisvusmanifesti teksti (koostaja Juhan Kukk) ja moodustas suuremate parteide esindajatest erivolitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Päts (esimees), J. Vilms ja Konstantin Konik. Lagunenud Vene sõjaväe riismed ja väikesearvuline Punakaart taganesid, Eesti diviis jäi sõjategevuses erapooletuks. Nõukogude aktiiv evakueerus Balti laevastiku laevadega Tallinnast Helsingi kaudu Petrogradi (nn Jääretk). Enne Saksa väe kohalejõudmist võtsid Eesti ohvitseride moodustatud üksused Eesti linnad ja tähtsad maakeskused oma kontrolli alla, võim läks endistele Eesti omavalitsustele. 24. II 1918 avaldas Päästekomitee Tallinnas Maanõukogu vanematekogu „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, milles Eesti Maapäev, tuginedes rahvaste enesemääramise õigusele, kuulutas Eesti tema ajaloolistes ja etnilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, mis on Vene-Saksa sõjas erapooletu. Manifestis viidati eestlaste kustumatule tungile iseseisvuse järele ja soovile saada kultuurrahvaste pere vääriliseks liikmeks. Eestis lubati kehtestada kodanikuõigused ja -vabadused, lahendada demokraatlikul alusel pakilised ühiskondlikud probleemid ning anda rahvusvähemustele kultuuriautonoomia. Esimest korda kuulutati Eesti iseseisvaks riigiks, see tähendas eestlaste uusimas ajaloos suurimat pööret. 24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse koalitsioonilise Eesti Ajutise Valitsuse (esimees K. Päts), kes pidas esimese istungi. Samal päeval jõudis Tallinna Saksa vägi ja okupeeris nädalaga kogu Eesti; baltisakslased tervitasid seda suure vaimustusega. 3. märtsil Brest-Litovskis sõlmitud Saksa-Vene rahulepinguga säilitas Venemaa Eesti- ja Liivimaa üle suveräniteedi, kuid need alad läksid ajutiselt Saksa politseiväe kontrolli alla, „kuni seal maa kohalikud asutused tagavad ühiskondliku julgeoleku ning kehtestatakse riiklik kord”.
Saksa sõjaväevalitsus, mille eesotsas oli kindral Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud Eesti iseseisvust ja kehtestas sellise halduskorra, kus võtmepositsioonidele määrati Saksa ohvitserid ja baltisakslased. Okupatsioonivõimud jälitasid Nõukogude aktiviste ja rahvuslasi, ligi 5000 inimest arreteeriti, ligi 400 inimest hukati. Eesti rahvusväeosad saadeti laiali. Enamlaste natsionaliseeritud vara, sh mõisad, tagastati omanikele, suur hulk rekvireeritud vara veeti Saksamaale. Tartu venekeelne ülikool suleti (selle alusel oli Voronežis asutatud uus ülikool) ja sügisel avati saksa õppekeelega Landesuniversität, mida enamik eesti üliõpilasi boikoteeris.
Baltisaksa ülemkihid tegid Saksa valitsuse toel katset luua Saksamaast sõltuv Balti hertsogiriik, mis esialgu kavandati Preisimaaga personaalunioonis olevana. Selleks kutsusid nad kokku provintside seisuslikud maanõukogud (Landesversammlung’id), kus baltisakslased olid eestlaste ja lätlastega võrreldes suures ülekaalus. Maanõukogude esindajaist moodustati Balti Maanõukogu (Landesrat), mis 12. aprillil palus Saksa keisrit moodustada Balti provintsist monarhistlik riik. Brest-Litovski rahulepingu Berliini täienduslepinguga (27. VIII 1918) loobus Nõukogude Venemaa oma riiklikust ülemvõimust Eesti üle. 22. septembril tunnustas Wilhelm II Saksa riigi nimel Eesti- ja Liivimaad iseseisva piirkonnana. 5. XI 1918 kuulutas Landesrat Riias, et luuakse ühendatud Balti riik, ning moodustati selle 4 sakslasest, 3 lätlasest ja 3 eestlasest koosnev regentnõukogu, mille etteotsa sai Liivimaa maamarssal parun Adolf Pilar von Pilchau.
Läti kütid Riia rindel
Nõukogude Venemaal formeeriti eestlaste kommunistlikke väeosi, neist ja läti punastest küttidest said Punaarmee eliitväeosad. 13.–15. juulil Moskvas peetud VSDT(b)P eesti sektsiooni konverentsil otsustati võidelda Eesti nõukogude vabariigi eest. Välisdelegatsiooni jõupingutuste tulemusena tunnustasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia valitsus 1918. aasta mais Eesti Maapäeva ajutiselt de facto. Sellega taotlesid need riigid Saksa mõju vähendamist ja püüdsid kehtestada oma ülemvõimu riikides, mis jäid Venemaa ja Saksamaa vahele.
1918 langesid Keskriigid sõjaliselt kokku. Saksamaa alistus ja 11. novembril sõlmiti Compiègne’i vaherahukokkulepe, mille kohaselt Saksa vägi ei tohtinud Eestist lahkuda ilma lääneliitlaste loata. Revolutsiooniliseks muutunud Saksa üksused hakkasid siiski kodumaale tagasi pöörduma. 11. XI 1918 alustas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. 15. novembris asutati Petrogradis eesti enamlastest koosnev Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee, kes pidas Eesti Ajutist Valitsust ebaseaduslikuks. 13. novembril tunnistas Nõukogude Venemaa valitsus Bresti rahu kehtetuks ja 16. novembril alustas Punaarmee pealetungi läände, et taastada impeeriumi piirid ja õhutada Euroopas revolutsiooni. 19. novembril andis Baltimaade riigikomissar August Winnig Riias riigivõimu Eesti Ajutisele Valitsusele lepinguga üle ja seda võib tõlgendada kui fakti, et Saksamaa tunnustas Eesti Valitsust.
Vabadussõda
Soome vabatahtlikud Tallinnas (1918)
Eesti Vabariigi 1. aastapäev (1919)
Punaarmee esimese pealetungi Narvale (22. novembril) lõi Saksa vägi tagasi. 25. novembril vallutasid punased Pihkva ja Vene valgete Põhjakorpus taganes korratult Eestisse. 28. novembril tungis Nõukogude vägi, sh eesti punased kütipolgud, Eestisse ja vallutas Narva. Algas vastsündinud Eesti vabariigi sõda Nõukogde Venemaa vastu – Vabadussõda. 29. novembril kuulutasid Eesti enamlased Narvas Eesti Töörahva Kommuuni nime all välja piirkondliku omavalitsuse (nõukogu esimees Jaan Anvelt). Punaarmee tungis Eestisse ka lõunast ja liikus kiiresti edasi, vallutas 2/3 Eestist ja jõudis aastavahetuseks Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähedale. Sõja algul moodustasid eestlased kuni 1/3 pealetungivast punaväest. Kokku teenis Punaarmees u 6000 eestlast. Vallutatud aladel jätkasid enamlased Nõukogude võimu ajal alustatud eksperimente: mõisadest loodi ühismajandid, seati sisse ühtne elatusraha, kirikuõpetajad kuulutati lindpriiks ja rakendati punast terrorit.
Eesti vabariigi olukord oli kriitiline: sõda oli majanduse laostanud, relvi ja sõjavarustust oli äärmiselt napilt, vabatahtlike mobilisatsioon andis vähe tulemusi ja kommunistlik õõnestustöö ohustas tagalat. Paljud eestlased ei uskunud, et edukas sõjapidamine Vene hiigelriigiga ning Eesti riigi püsimajäämine on võimalik. Ainus arvestatav relvajõud oli Kaitseliit (novembris 1918 14 500 meest), esimestena asusid kodumaad kaitsma ohvitserid, koolipoisid ja üliõpilased. 27. novembris kinnitas Maapäev uue koalitsioonivalitsuse (pea- ja sõjaminister K. Päts, asepeaminister A. Rei), kes otsustas Eesti iseseisvust relva jõul kaitsta. Valitsus kuulutas välja sõjaseisukorra ja sundmobilisatsiooni, surus otsustavalt maha kommunistliku vastasrinna ja pöördus abi saamiseks lääneriikide poole. Sõjaväe juhtimiseks moodustati peastaap, operatiivstaap ja sõjavägede ülemjuhataja koht, ülemjuhatajaks sai J. Laidoner, operatiivstaabi ülemaks Jaan Soots. Vabatahtlikest moodustati löögiüksused: Julius Kuperjanovi ja Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Scouts-rügement; Johan Pitka juhtimisel formeeriti soomusrongid ja korraldati mereväge. 12. detsembril saabus Tallinna Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel, see tagas Eesti julgeoleku merelt ja tõi relvi. Soome abistas Eestit 20 miljoni Soome marga suuruse laenu ja vabatahtlikega (3500 meest). Relvi, sõjavarustust ja toiduaineid saadi peamiselt Suurbritannialt ja USA-lt. Välisabi tõstis rahva meeleolu.
1919. aasta jaanuari algul toimus sõjas murrang. Eesti vägi asus vastupealetungile ja vabastas veebruari alguseks kogu Eesti. Üks veriseimaid lahinguid peeti 31. jaanuaril Valga lähedal Paju mõisa all, kus kuperjanovlased koos soomlastega saavutasid võidu läti punaste küttide üle. Rinne kindlustus Eesti etnilisel piiril. Veebruaris puhkes Saaremaal peamiselt majanduslikel põhjustel laiaulatuslik mäss, mille karistussalk karmilt maha surus (ohvreid oli kokku üle 200). Lüüasaamisega mitte leppides koondas Punaarmee väejuhatus Eesti vastu tugeva jõu – kuni 80 000 meest – ja alustas veebruari lõpul pealetungi Lõuna-Eestile. Ägedad kaitselahingud kestsid vahelduva eduga maikuuni, kuni vaenlase hoog rauges. Poola, Läti ja Leedu said aega korraldada oma sõjajõude.
Asutava Kogu koosolek Estonia kontserdisaalis
Samal ajal maa kaitsmisega korraldati riiklikku ülesehitustööd. 5.–7. IV 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised, kus eraldi nimekirjadega osales 10 parteid ja rühma. Ülekaaluka võidu saavutasid radikaalset maareformi pooldavad pahempoolsed sotsialistlikud erakonnad, kelle poolt anti 2/3 häältest. Proportsionaalse esindatuse alusel said sotsiaaldemokraadid 120-st saadikukohast 41, Tööerakond 30, Rahvaerakond 25, Maailiit 8, esseerid 7, Kristlik Rahvaerakond 5 ning rahvusvähemused 4 kohta. Asutav Kogu tuli kokku 23. aprillil ja valis esimeheks sotsiaaldemokraadi A. Rei. Esimese korralise, vasaktsentristliku valitsuse moodustas tööerakondlane Otto Strandman. 20. detsembrini 1920 töötanud Asutav Kogu pani Eesti riiklusele vormilise aluse. 19. V 1919 kiideti heaks Eesti riikliku iseseisvuse deklaratsioon, selles selgitati maailmale Eesti Venemaast lahkulöömise ajaloolisi põhjusi. 4. juunil seadustati riigi valitsemise ajutine kord. 10. oktoobril võeti vastu maareformiseadus, millega kaotati baltisaksa mõisnike maaomand, ja 15. VI 1920 Eesti vabariigi esimene põhiseadus. Asutav Kogu kehtestas riigis uue õiguskorra, seisused kaotati, kirik lahutati riigist, pandi alus ühtluskooli põhimõttest lähtuvale haridussüsteemile. Piiramatute volitustega Asutav Kogu tegutses kui parlament: kinnitas ametisse valitsusi, võttis vastu nende tagasiastumisavaldusi, saadikud esitasid valitsusele arupärimisi.
Mais 1919 algas Eesti väe suurpealetung ja sõjategevus kandus Eesti naaberaladele. Selleks ajaks oli Eesti rahvavägi kasvanud üheks võimsaimaks Venemaa läänepiiril paiknevaks sõjaliseks jõuks: sõjaväes oli 86 000 ja Kaitseliidu I järgus 32 000 meest. Rahvaväkke kuulusid 3 ülddiviisi, soomusrongidiviis ning Läänemere ja Peipsi laevastik. Eesti sõjaväel oli 300 suurtükki ja 2000 kuulipildujat, 10 soomusrongi, 6 soomusautot, 28 lennukit ning 29 sõja- ja 19 abilaeva. Eesti sõjaväe koosseisus võitlesid sel ajal ka Vene valgete Põhjakorpus (2750 meest), Läti brigaad (1500 meest), baltisakslastest koosnev Balti pataljon, Ingeri polk ning Taani ja Rootsi vabatahtlike kompaniid. Viru rindel jõudis Põhjakorpus eestlaste toel Petrogradi lähedale, kuid löödi sealt tagasi. Lõunarindel vallutas Eesti vägi 26. mail Pihkva ja vabastas punastest Põhja-Läti.
Asutava Kogu esimees August Rei soomusrongi Uku (1919)
Konflikt tekkis Eestil seni Lätis paiknenud, Punaarmee vastu võidelnud Saksa väega, millesse kuulusid baltisaksa Landeswehr ja Saksa vabatahtlikest koosnev „Rauddiviis” kindral Rüdiger von der Goltzi juhtimisel. Sakslased kukutasid Läti rahvusliku valitsuse ja tahtsid rajada Baltimaadel baltisakslaste juhitud ja Saksamaast sõltuvat riiki. See ohustas ka Eestit ning 5. juunil puhkes Põhja-Lätis Landeswehr’i sõda, millest Eesti poolel võttis osa 16 000 ning vastase poolel 20 000 meest. Võnnu (Cēsise) all 19.–23. juunil peetud otsustavas lahingus saavutas Eesti vägi kindral Ernst Põdderi juhtimisel suure võidu ja jälitas sakslasi Riiani. Liitlaste sõjalise missiooni vahendusel tehti 3. juulil vaherahu, mille tagajärjel tuli Lätis taas võimule Kārlis Ulmanise rahvuslik valitsus. Saksamaa mõju Balti piirkonnas kahanes järsult.
Kui Eesti lõunapiir oli kindlustatud, kandus sõjategevuse põhiraskus taas idapiirile. Oktoobris 1919 toetas Eesti vägi väikeste jõududega Loodearmeeks laiendatud Vene valgete Põhjakorpuse (juht kindral Nikolai Judenitš) pealetungi Petrogradile, selle nurjumise järel taandus Loodearmee Eestisse, kus laostunud ja Eesti iseseisvusse vaenulikult suhtunud Vene väeosade võitlejad interneeriti. Oktoobris aitasid Eesti soomusrongid Läti väel tõrjuda Saksa marioneti Pavel Bermondt-Avalovi Saksa-Vene väe pealetungi Riiale.
1919 taotles Eesti delegatsioon Pariisi rahukonverentsil Eesti iseseisvuse de iure tunnustamist, kuid Vene valgete vastutegutsemise tõttu lõppes see edutult. Lääneliitlased käsitasid Balti küsimust Vene küsimuse osana ja Eesti saatus seati sõltuvusse Venemaa sündmuste arengust. Suvel loobus Nõukogude valitsus riigi rasket sise- ja välisolukorda arvestades Eesti okupeerimise plaanist, 5. juunil saadeti laiali Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu. Et iseseisvussõja eesmärgid olid saavutatud ja sõjatüdimus suurenes, võttis Eesti oma rahvuslikest huvidest lähtuvalt ja Antandi vastuseisust hoolimata 31. VIII 1919 vastu Nõukogude Venemaa ametliku rahupakkumise. Septembris Pihkvas peetud rahukõneluste esimene voor ei andnud tulemusi ja 5. detsembril algasid läbirääkimised Tartus uuesti. Eestile surve avaldamiseks ründas Punaarmee novembris ja detsembris suurte jõududega (6 diviisi 120 000 mehega eestlaste 40 000 vastu) meeleheitlikult Eesti hästi kindlustatud positsioone Narva all. Kaotanud langenute ja haavatutena 35 000 meest, Punaarmee murdus. 31. XII 1919 sõlmiti vaherahu, mis hakkas kehtima 3. I 1920. Rasketel läbirääkimistel õnnestus Eesti delegatsioonil, mida juhtis välisminister J. Poska (Vene delegatsiooni juht oli Adolf Joffe), saavutada Eestile soodne rahuleping, millele kirjutati alla 2. II 1920 Tartus. Rahu sõlmimist soodustas Venemaa blokaadi lõpetamine Antandi Nõukogu otsusega 16. I 1920.
Loe täiendavalt artiklit Vabadussõda
Tartu rahu
Tartu rahukonverentsi lõppkoosolek
Eesti vabariigi ja Vene Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vaheline rahuleping lõpetas Eesti-Vene sõja. Tartu rahuga tunnustas Venemaa esimese riigina Eesti iseseisvust de iure, loobudes „igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. See oli Eesti riikluse tähtis õiguslik lähtepunkt, kus emamaa tunnustas oma ühe osa irdumist. Eesti sai strateegilised piirid koos Narva jõe paremal kaldal ja Petserimaa idaosas oleva julgeolekuvööndiga, eesti-vene segaasustusega Setumaa ühendati Eestiga. Eesti vabanes igasugustest kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla (11,6 tonni kulda). Rahulepingu alusel opteeris ametlikult Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Nõukogude Venemaa täitis rahulepingu sätteid valikuliselt ja rikkus seda allakirjutamise hetkest peale, takistati eestlaste opteerimist, suur osa evakueeritud varadest, sh TÜ-le kuulunud varad, jäi Eestile tagastamata, lubatud kontsessioonid (nt metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüli. Tartu rahu võimaldas enamlastel kujutada end väikerahvaste enesemääramise kaitsjatena, manipuleerida nn rahupoliitikaga ja varjata oma tegelikke agressiivseid kavatsusi. Venemaa vajas rahu blokaadi läbimurdmiseks ja käsitas seda kui ajutist järeleandmist. 1920. aasta jaanuaris kinnitas Lenin, et peagi luuakse Nõukogude Eesti, kes sõlmib Venemaaga uue rahulepingu.
Iseseisvus võideti kätte eesti rahva ülimate pingutuste hinnaga, inim- ja materiaalsete ressursside täieliku mobiliseerimisega. 13 kuud kestnud sõjas sai Eesti poolel surma 5000 ja haavata 14 000 inimest (neist 2600 jäi invaliidiks), teiste riikide kodanikest sai surma 600 ja haavata 1000 inimest; Punaarmees hukkus ligi 2000 eestlast. Mõlemapoolse terrori ohvriks langes 1000 inimest. Kokku ulatuvad eestlaste kaotused Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas 20 000 surmasaanuni. Tasuda tuli suured sõjavõlad, sh Suurbritanniale 1,1 miljonit naela ja USA-le 12 miljonit dollarit.
Esimest korda pärast muistse iseseisvuse kaotust 13. sajandil said eestlased oma maal peremeheks, Eesti astus iseseisva riigina maailma areenile. Poole sajandiga olid eestlased kujunenud maarahvast riiklikuks rahvuseks.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002
