12. oktoobril maabub Saaremaal Tagalahes sakslaste dessant, nädal hiljem okupeeritakse ka Hiiumaa. Muhus langeb vangi 1598 sõdurit 1. eesti polgust. Saarte hõivamisega saavad sakslased soodsa sõjalis-strateegilise lähtepositsiooni edasiliikumiseks Petrogradi

Lääne-Eesti saarestiku lahingud 1917. Balti laevastiku ja Vene armee võitlus Lääne-Eesti saartel maandunud Saksa dessandiga ning seda toetanud laevastikuga. 1917 otsustas keiserlik Saksamaa vallutada Lääne-Eesti saared, et tõrjuda Liivi lahelt välja Vene laevastik ja kaitsta sellega oma Lätis oleva armee põhjatiiba ning ühtlasi vallutada tagasi nn põlised Saksa alad ja avaldada survet Vene Ajutisele Valitsusele separaatrahu sõlmimiseks. Saarte vallutamise plaan sai koodnimetuse Albion, selle täideviimiseks koondati Liepājasse ligi 300 laeva, sh 10 lahingulaeva ja 1 lahinguristleja. Laevadele asus 24 600-meheline dessantkorpus ja ööl vastu 12. oktoobrit tungiti Tagalahte Saaremaa looderannikul (sellega jõudis Esimene maailmasõda Eesti pinnale). Saksa laevad sundisid vaikima Undva ja Ninase rannapatareid ning maandasid dessandi. Side katkemise tõttu sai Kuressaares asunud Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni Staap sündmustest ülevaate suure hilinemisega ja kaotas väeosade tegevuse üle kontrolli. Vene vägede vastupanukatsed Kärlas ja Kõljalas ei suutnud sakslaste edasitungi peatada ja juba samal päeval hõivasid sakslased Papisaare merelennuväebaasi ning tungisid edasi Sõrve suunas. Pammana poolsaarel maandunud abidessandi mootorratturid jõudsid õhtul Orissaarde ning luuregrupp ületas Väikese väina tammi, kuid löödi tagasi. Ööl vastu 13. oktoobrit lahkusid Muhu Väina Kindlustatud Positsiooni ülem kontradmiral D. Svešnikov ja staabiülem kapten Nikolai Reek Saaremaalt, et kiirendada Haapsalust abivägede teelesaatmist. Abivägede formeerimine aga ebaõnnestus, sest sõdurid ja madrused keeldusid täitmast Aleksandr Kerenski korraldusi. Ainult Tallinnas seisvate laevade madrustest moodust, nn Tallinna Surmapataljon saadeti Muhumaale, Haapsallu suundusid 1. Eesti polgu üksused. 14. oktoobril tungisid sakslased Kuressaarde. Saksa vägede tagalasse jäänud Sõrve 305-mm rannapatarei meeskond loobus 15. oktoobril vastupanust ja evakueerus Mõntu sadama kaudu. Sellega avanes Saksa laevadele sissepääs Liivi lahte. Maavägedest hoopis tugevamat vastupanu osutasid Liivi lahe merejõud. Saksa laevastiku katsed tungida läbi Soela väina Kassari lahte löödi mitu korda tagasi: 14. oktoobril hukkus seal suurtükitulest Vene hävitaja Grom, 16. oktoobril hukkus miinil Saksa torpeedopaat T-56 ja 17. oktoobril Saksa torpeedopaat S-64. Läbi Liivi lahe 17. oktoobril Suurde väina tunginud Saksa laevastik kohtas seal Vene soomuslaevade Slava ja Graždanin ägedat vastupanu, lahingus Slava hukkus ja Vene laevastik taandus 19. oktoobril Väinamerest, uputades Suure väina laevateedele 6 transpordi- ja 2 abilaeva. Rohuküla mereväebaas hävitati. Sakslased vallutasid Saaremaa 16. oktoobril, Muhumaa 18. oktoobril ja Hiiumaa 20. oktoobril. Vangi langes 20 130 saarestiku kaitsjat, sh 1598 meest 1. Eesti polgust, kes 15. oktoobril olid toodud Muhusse. Sakslased kaotasid lahinguis 386 meest. Saksa laevastik kaotas dessandieelsel miinitõkete traalimisel, lahingute ajal ning miinidel ja kaldassesõitnuina 11 torpeedopaati ja 5 traalerit, raskelt sai vigastada 13 laeva. Lääne-Eesti saarte vallutamine suurendas Saksa vägede pealetungiohtu Petrogradile ja teravdas revolutsioonilist situatsiooni – Balti laevastik läks täielikult bolševike kontrolli alla.

• N. Reek. Saaremaa kaitsmine ja vallutamine a. 1917. Tallinn, 1937
• M. Õun, H. Ojalo. Võitlused Läänemerel 1914–1918: Esimene maailmasõda koduvetes. Tallinn, 2011

MerLe, 1996