Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti asend

Eesti asend Euroopas ja Läänemere vesikonnas

Geograafias mõistetakse asendi all mingi koha, maa vms territoriaalset suhet temast väljaspool asuvate loodusobjektidega või muude ajalooliselt kujunenud objektidega. Riigi geograafilise mõiste sisuks on selle riigi ja teda ümbritsevate geograafiliste objektide ja muude tegurite vahelised ruumilised suhted, mis võivad olla looduslikud, majanduslikud ja poliitilised. Eristatakse geograafilise asendi matemaatilis-kartograafilist ning poliitilis- ja inimgeograafilist aspekti. Geograafilise asendi järgi võib Eestit käsitleda nii Põhja-, Kirde- kui ka Ida-Euroopa maana. Et Eesti ei ole kuigi kaugel Leedus Vilniuse lähedal tähistatud Euroopa keskpunktist, võib Eestit käsitleda ka Kesk-Euroopasse kuuluvana või Ida-Euroopa läänepoolse piirimaana. Loodusgeograafiliselt kuulub Eesti põhjapoolse parasvöötme maana Läänemere vahetu ja Atlandi ookeani kaudse mõju piirkonda. Geograafilisele laiusele vastavalt muutub aasta vältel päeva ja öö pikkus, mis kajastub selgesti väljendunud aastaaegades. Eesti asub nn pikapäevavöötmes, mis võimaldab põllukultuuride kasvatamisel päikesekiirgust täielikult ära kasutada. Läänemeri on põhjapoolses Euroopas lääne ja ida vaheline looduslik sisepiir. Eesti jt Baltimaad on laiaulatusliku Ida-Euroopa lauskmaa äärealana avatud itta, seega looduslikult kuulub Eesti Ida-Euroopasse. 

Eesti geopoliitiline asend

Sajandeid on Ida-Euroopa valdavalt slaavi rahvaste asualana kuulunud Vene kultuuri ja õigeusu kiriku mõjusfääri. Eesti ja Läti on aga orduaegadest peale kuulunud majanduslikult ja usuliselt Saksa, täpsemini baltisaksa kultuuriruumi. Sellesse ruumi kuulumist ei muutnud oluliselt ka Baltimaade sattumine Vene impeeriumi, sest säilis baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev Balti erikord. Seda on rõhutanud eriti Saksa autorid, nimetades Balti kubermange „Venemaa Saksa Läänemere provintsideks” (Deutsche Ostseeprovinzen Russlands). Eesti iseseisvudes ja pärast Vabadussõda vähenes Kesk-Euroopa (Saksa) orientatsioon ja asendus Põhjala geopoliitilise suunaga. Edgar Kant esitas idee Eesti kuulumisest Rootsi-kesksesse Baltoskandiasse. Kui NSV Liit Eesti Vabariigi annekteeris, hakati Eestit poliitiliselt käsitlema Ida-Euroopasse kuuluvana. Taasiseseisvunud Eestit tavatsetakse majanduslikult ja poliitiliselt lugeda Põhjala riigiks, kellel on tihedad sidemed Soome ja Rootsiga. Samal ajal on Eestil kui Euroopa Liidu riigil laialdased suhted kogu Euroopaga ning strateegiliselt peetakse Eestit EL-i ja NATO idarajariigiks.

Eesti loodusgeograafiline asend

Kitsamalt tuntakse Eestit kui üht Läänemere idaranniku riiki, täpsemini kolmest Balti riigist (Eesti, Läti, Leedu) põhjapoolseimat. Läänemeri eraldab Skandinaavia poolsaart Kesk- ja Ida-Euroopast ning on Taani väinade kaudu ühenduses Põhjamerega (Atlandi ookeaniga). Eestlastele on nende kodumaast läände jääv meri Läänemeri, mere taga elavatele rootslastele ja taanlastele Idameri (Östersjön, Østersøen), Idamere on omaks võtnud ka rootslastega tihedalt lävivad soomlased (Itämeri) ning juba endale Põhjamere (Nordsee) paika pannud sakslased (Ostsee). Laiemalt tunneb maailm Läänemerd Balti merena (ingl Baltic Sea), mis lätlastele on Baltijas jūra, leedulastele Baltijos jura, poolakatele morze Bałtyckie ehk Bałtyk ning venelastele Балтийское море ehk Балтика. Läänemeri on kodumereks üheksale Euroopa riigile, mis moodustavad Läänemere maade pere (Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani, Venemaa), milles Eesti koos Läti ja Leeduga moodustab kitsama, Baltimaade rühma ehk Baltikumi. Läänemeri ja tema osad – Soome laht ning Liivi laht – ümbritsevad Eestit põhjast ja läänest, osalt ka edelast. Nii moodustab Eesti Liivi ja Soome lahe vahelise looduslikult raskesti piiritletava poolsaarelise maa, millele lisandub vastu Läänemere avaosa asuv Lääne-Eesti saarestik. Idas ulatub Eesti territoorium laia Narva jõeni ja avara Peipsi järveni, nende taha jäävad Vene Föderatsiooni Looderegiooni läänealad, Venemaa on Eesti naabriks ka kagus. Lõunas on Eestil maismaapiir Lätiga. Lähimad ülemeremaad on põhja pool Soome (Tallinna kohal on kaugus Eesti põhjarannikult Soome lähimate väikesaarteni umbes 60 km) ning läänes Rootsi (kaugus Saaremaa läänerannikult Gotlandini umbes 150 km).

Eesti põhiosa asub 58º ja 59º pl vahel. Geograafilisest laiusest johtuvalt on Eestis kesksuvel päikesetõusu ja -loojangu vahe enam kui 181/2 tundi ning südatalvel pisut üle 6 tunni. Kuna Päikese tõusu- ja loojangunurk on Eesti laiusel suhteliselt väike, on siin suhteliselt pikk hämarikuaeg ja ööpimedus piirdub juunis ainult paari tunniga. Eestit läbib keskse meridiaanina 25º ip ja siinne kohalik aeg on 1h 40′ maailmaajast ees. Vastavalt sellele kuulub Eesti Ida-Euroopa ajavööndisse. Ida-Euroopa aeg kehtis Baltimail 1940. aasta sügiseni ja taaskehtestati suveajaga ühitatult 26. III 1989. 2000. aasta kevadel loobus Eesti suveajale minekust ja sattus sel viisil samasse vööndisse enamiku Kesk-Euroopa maadega (sh Läti ja Leeduga), kuid jäi 1 tunni võrra maha Soomest, Valgevenest, Ukrainast ja teistest samadel pikkustel asuvatest maadest, ajavahe Venemaa Euroopa-osaga oli aga  2 tundi. 2002. aasta kevadel suveaeg taastati.

Eesti kese

Eesti äärmustipud ja kese. Rist tähistab Mandri-Eesti keset (58º41′ pl ja 25º54′ ip)

Eesti keset on võimalik selgitada territooriumi kartograafilisel modelleerimisel. Kuna 9,2% Eestist moodustavad saared, johtub sellest Mandri-Eesti ja kogu Eesti saarelis-mandrilise raskuskeskme erinevus. Eesti keset on selgitanud Kallio Kildema (1960. aastate lõpul, 1981) ja Lev Vassiljev (1985). Mandri-Eesti kese asub Põltsamaast kirdes Mõhküla ja Adavere vahel (umbes 58º41′ pl ja 25º54′ ip), saarelis-mandriline kese Järvamaal Võhmast kirdes Viljandimaa piiri lähedal Sagevere ja Arkma vahel (umbes 58º39′ pl ja 25º36′ ip). Väinamerd jm rannikumerd kaasa arvates kandub saarelis-mandriline kese Vändrast itta (umbes 58º40′ pl ja 25º05′ ip). Võrtsjärve ja Peipsi osa arvestamata asub Mandri-Eesti kese Pilistvere ja Adavere vahel Räsna küla maal (umbes 58º40′ pl ja 25º49′ ip). Maastikul on Mandri-Eesti keskpunkt tähistatud (1985) Tallinna–Tartu maantee ääres Adavere Kalmemäele toodud rahnule raiutud tekstiga.

Kirjandus

  • M. Haltenberger. Gehört das Baltikum zu Ost-, Nord- oder zu Mitteleuropa? – ACUT A VII (1925)
  • E. Kant. Estlands Zugehörigkeit zu Baltoskandia. Tartu, 1934
  • K. Inno. Eesti geopoliitiline ja geoökonoomiline asend. – Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, II. Stockholm, 1955
  • S. Nõmmik. Eesti NSV territooriumi geograafiline asend ja administratiiv-territoriaalne jaotus. Tartu, 1961
  • В. Тармисто. О некоторых особенностях экономико-географического положения Эстонской ССР. Тaллин, 1968
  • K. Kildema. Kus on Eesti kese, kui suur on Eesti läbimõõt. – Eesti Loodus, 1981, 7
  • L. Vassiljev. Eesti NSV pindala ja geograafiline keskpunkt. – Eesti Loodus, 1985, 7
  • O. Kurs. Eesti asendist Euroopas. – Eesti Loodus, 1998, 5/6

EE 11, 2002; muudetud 2011