Aserbaidžaani ajalugu

Arheoloogilised uuringud

Savinõu 16.–15. sajandist eKr, leitud Qaracəmirli külas Şəmkiri rajoonis (Aserbaidžaani Riiklik Ajaloomuuseum)

Qаbala (tänapäeva Qəbələ lähedal) oli Kaukaasia Albaania pealinn 5. sajandini pKr. Linnusetornid, valgest tellisest vindament lisati 20. sajandil.

Şirvani šahhide pealinn asus Bakuus 15. sajandist. Paleekompleks on rajatud 15. sajandil.

Vendade Nobelite ettevõtte puurtornid Balaxanıs Bakuu lähistel 19. sajandi lõpus.

Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi asutajad. Laua otsas istub Məmməd Əmin Rəsulzadə.

19. I 1990 tungisid Nõukogude armee väeosad Bakuusse. Linnas kehtestatakse erakorraline seisukord. NSV Liidu kaitseminister Dmitri Jazov selgitab Izvestijas, et armee tegevus taotles võimule pürgiva rahvarinde purustamist.

Tänapäeval on Aserbaidžaan arvukate rahvusvaheliste spordi- ja kultuuriürituste toimumispaik. Euroopa mängude lõputseremoonia Bakuu olümpiastaadionil 28. juunil 2015.

Arheoloogilisel kaevamisel on nüüdse Aserbaidžaani alal Azıx koobastest Mägi-Karabahhis leitud üle 700 000 aasta vanuseid luid ja kiviriistu. Paleoliitikumi leidusid on saadud ka samuti Mägi-Karabahhis asuvatest Tağlari ja Zari koobastest, Dassalaxli ja Damcılı koobastest Qazaxi rajoonis ning Büzeyiri ja Allari koobastest Talõši mägedes. Mesoliitikumi aja kultuuri ja eluolu Aserbaidžaani territooriumil on põhjalikult uuritud Qobustani kultuurmaastikul. Varane pronksiaeg on tuntud Kura-Araksi kultuuri leidude põhjal.

Vanem ajalugu

9. sajandil eKr kujunes tolleaegses Lõuna-Aserbaidžaanis (tänapäeva Iraan) Urmia järve piirkonnas Aserbaidžaani ala esimene riiklik moodustis – Manna riik, mis mis võitles pidevalt oma naabrite Assüüria ja Urartuga. 7. sajandi II poolest kuulus sealne ala Meedia riiki ja 6. sajandi II poolest Ahhemeniidide valdusse. 4. sajandil kujunes Aserbaidžaani lõuna- ja Iraani põhjaosa hõlmav Atropatene riik, usuna oli seal levinud zoroastrism. Maa põhjaosa, nüüdse Aserbaidžaani ala, hõlmas I aastatuhande lõpus eKr tekkinud Kaukaasia Albaania riik. 4. sajandil pKr kuulutati seal riigiusuks ristiusk ja tekkis oma kiri. Roomaga võideldes suutsid mõlemad riigid säilitada sõltumatuse. 3. sajandi keskpaiku allutasid osa Aserbaidžaanist Sassaniidid, 4. sajandil toimusid Aserbaidžaani aladele hunnide, 5. sajandil kasaaride retked. 6. sajandi lõpus tekkis Aserbaidžaani põhjaosas Girdimani vürstiriik, selle õitseng oli 7. sajandil Cavansiri valitsemisajal [637–680].

Keskaeg

7. sajandi keskpaiku algas araablaste sissetung, kuid neile osutatud visa vastupanu tõttu suutsid nad maa vallutada alles 8. sajandi alguseks. Valitsevaks usuks sai Aserbaidžaanis islam, mida araablased vägivaldselt levitasid, ainult mõnes piirkonnas säilisid tulekummardamine ja ristiusk. Araablaste ülemvõimu vastane hurramiitide liikumine paisus 9. sajandil ülestõusudeks, suurim neist toimus 816–837 Babeki juhtimisel. Kalifaadi nõrgenedes 9. sajandi II poolel tekkis nüüdse Aserbaidžaani alal mitu riiki: Põhja-Aserbaidžaanis Şirvan ja Šaddadiidide, Lõuna-Aserbaidžaanis Sadžiidide, Salariidide ja Ravadiidide riik. Tugevaim neist oli Şirvan. 11. sajandist algas turgi hõimude sissetung, 1030 paiku hõivasid Aserbaidžaani ala Gaznaviidid, seejärel Seldžukid. 12. sajandi keskpaiku tekkis Aserbaidžaani alal Ildegiziidide riik, majanduse areng hoogustus, taastati ja laiendati niisutuskanalite võrku, elustus kaubandus, kõrge taseme saavutas käsitöö, eriti tekstiil- ja metalltoodete ning fajanss- ja klaasnõude valmistamine, arenes pärsiakeelne kultuur, õitsengu saavutasid linnad, näiteks Bərdə, Beyləqan, Bakuu, Naxçıvan, Şamaxı, Şəki ja Gəncə. 11.–13. sajandil jõudis põhiliselt lõpule aserbaidžaani rahva kujunemine (aserbaidžaanid), arenes aserbaidžaani (turgi) keel. 13. sajandil toimusid mongolite-tatarlaste, 14. sajandil Timuri vallutusretked.

Varauusaeg

15. sajandil alguses tugevnes Şirvani riik, samal sajandil tekkisid uued riigid Kara Kojunlu ja Ak Kojunlu, mis hõlmasid maa lõunaosa, tähtsaimaks linnaks sai Tabrīz (tänapäeva Iraani alal). 16. sajandi algusest kuulus suur osa Aserbaidžaanist Safaviidide riik. Ühendatud Aserbaidžaanis algas majanduse ja kultuuri uus tõus. 17. sajandil oli Aserbaidžaan Pärsia ja Osmanite riigi sõdade tallermaa. 18. sajandi II poolel tekkis Aserbaidžaanis 24 khaaniriiki, tugevaimad olid Şəki, Karabahhi ja Quba khaaniriik, samuti Jerevani ja Nahhitševani khaaniriik. Quba khaani Fatali [1758–89] püüd khaaniriigikesi Venemaa abiga ühendada ei õnnestunud. Vene-Pärsia 1804.–13. aasta (Gülistani rahu) ja 1826.–28. aasta (Turkmantšai rahu) sõja tulemusena ühendati Põhja-Aserbaidžaan (Araksi jõeni) Venemaaga (vt Vene-Iraani sõjad), Lõuna-Aserbaidžaan jäi endiselt Pärsiale. Turkmantšai lepingu alusel asustati 35–40 000 armeenlast Iraanist Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt Jerevani, Karabahhi, Nahhitševani khaaniriigi alale. 1829 sõlmitud Adrianoopoli rahulepinguga asustati samasse piirkonda u 90 000 armeenlast Türgist.

Nüüdisaeg

1870 teostati talurahvareform, see andis tõuke tööstuse arengule. 19. sajandi II poolel hoogustus nafta tootmine, suurenes selle väljavedu; sajandi lõpuks oli Bakuu muutunud suureks ja paljurahvuseliseks naftatootmis- ja töötlemiskeskuseks. 1883 valmis Bakuu–Thbilisi raudtee, 1902 avati rahvusvaheline kaubasadam. 1911 asutati rahvuslik partei Müsavat ('võrdsus'). 1917 teravnes vastuolu enamlastega, kes ühendasid Aserbaidžaani Taga-Kaukaasia Föderatsiooniga. 28. V 1918 kuulutasid rahvuslased Aserbaidžaani iseseisvaks (Aserbaidžaani Demokraatlik Vabariik), 1920 tunnustas seda ka mitu lääneriiki. Aprillis 1920 hõivas Aserbaidžaani Punaarmee ja Aserbaidžaan kuulutati nõukogude vabariigiks, umbes 120 000 inimest küüditati Siberisse. Alates 12. III 1922 kuulus Aserbaidžaan samal päeval moodustatud Taga-Kaukaasia Sotsialistlike Nõukogude Vabariikide Föderatiivsesse Liitu, mis 13. XII nimetati Taga-Kaukaasia Sotsialistlikuks Föderatiivseks Nõukogude Vabariigiks. 30. XII 1922 liideti Aserbaidžaan selle koosseisus NSV Liiduga. Juulis 1923 moodustati Aserbaidžaani NSV-sse kuuluv Mägi-Karabahhi аutonoomne оblast ja veebruaris 1924 Nahhitševani ANSV. Alates 5. XII 1936 oli Aserbaidžaan NSV Liidu liiduvabariik. Tööstusettevõtted riigistati ja põllumajanduses teostati sundkollektiviseerimine. Mitmed Aserbaidžaani tavad keelustati, islami mõju vähendamiseks suleti mošeed ja usukoolid. Arenes ilmalik haridussüsteem ja teadus, 1919 asutatud ülikooli kõrval avati mitu teist kõrgkooli (Bakuu polütehnikum, konservatoorium, mõlemad 1920), 1945 loodi Aserbaidžaani Teaduste Akadeemia. Teise maailmasõja ajal oli Aserbaidžaan Nõukogude rinde põhiline kütusega varustaja: sealt saadi sõja-aastail 70–75% NSV Liidu nafta ja 85–90% aviobensiini toodangust. Sõjajärgseil aastail ehitati uusi linnu ja asulaid: Mingəçevir, Daşkəsən, Sumqayıt, Əli Bayramlı. Nafta ja gaasi tootmiseks merest ehitati vaiadele tuginev merelinn Neft Daşları (Neftjanõje Kamni). 

Aserbaidžaani vabariik

1980. aastail hoogustus Aserbaidžaanis iseseisvusliikumine. Armeenia õhutas iseseisvusmeeleolusid Mägi-Karabahhi armeenlaste seas. Kuigi see nõue oli ebaseaduslik, kasvasid pinged jätkuvalt ja viisid lõpuks sõjalise konflikti puhkemiseni Ameenia ja Aserbaidžaani vahel. Relvavõitlus paisus 1992 Aserbaidžaan ja Armeenia sõjaks, kus Armeenia sai Venemaalt relvaabi ja palgasõdureid. Aserbaidžaani toetasid Afganistani ja Tšetšeenia vabatahtlike relvarühmad ning Vene palgasõdurid. Vaherahu sõlmiti 1994. Jaanuaris 1990 sekkus NSV Liidu sõjavägi Aserbaidžaani sisepoliitilistesse sündmustesse. Sõjaväe ja meeleavaldajate kokkupõrgetes hukkus 133 inimest. Iseseisvus kuulutati välja 30. VIII 1991. Aastast 1991 on Aserbaidžaan SRÜ ja aastast 1992 ÜRO liige. Esimene president Ayaz Mütallibov astus 1992 pärast sõjalist kaotust Mägi-Karabahhis tagasi. Uueks presidendiks valiti Aserbaidžaani Rahvarinde juht Əbülfez Elçibəy (1938–2000). Seoses jätkuva ebaeduga Mägi-Karabahhi sõjas puhkesid rahvarahutused, mille tõttu Elçibəy oli sunnitud tagasi astuma. Erakorralistel presidendivalimistel 1993 sai ülekaalukalt riigipeaks kunagine Aserbaidžaani KGB esimees ja Aserbaidžaani NSV Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär Heydər Əliyev. 1998 valiti ta uuesti ametisse. 1995 valiti esimest korda Aserbaidžaani parlament, enamuse saavutas presidendipartei Uus Aserbaidžaani Partei. 1990. aastate keskel ja lõpul erastati riigi omanduses olnud põllumaad ja ettevõtted. Sõlmiti lepinguid välisriikide naftatootjatega, et Kaspia merest naftat ja gaasi ammutada. Neist olulisim oli 1994 sõlmitud nn Sajandi leping. 2003 määras Heydər Əliyev peaministriks oma poja Ilham Əliyevi, kes samal aastal valiti presidendiks (valiti tagasi 2008 ja 2013). 2005. ja 2010. aasta parlamendivalimistel võitis presidendi-partei taas suurima arvu kohti. Mägi-Karabahhi (Aserbaidžaani territoorium, mille okupeeris ja mida kontrollib Armeenia) ja Nahhitševani (Aserbaidžaani eksklaav Armeenia ja Iraani vahel) probleemide kõrval on olulisim küsimus, kuidas 5 rannikuriigi vahel jagada Kaspia merd, s. t. kuidas jaotada rannikumeres olevate energiakandjate kasutamise õigust. Aserbaidžaan on olnud välispoliitiliselt aktiivne, ta on osalenud Kosovosse, Afganistani ja Iraaki saadetud rahuvalvemissioonides ning NATO programmis „Partnerlus rahu nimel”.