Albaania (Kaukaasias)
6.–7. sajandi kristliku kiriku kivikapiteel (5.–6. sajand) albaaniakeelsete kirjadega. Leitud Sudagõlani linnusest Mingəçeviri lähedal Aserbaidžaanis. Aserbaidžaani Rahvuslikus Ajaloomuuseumis
Albaania (lad Albania), ajalooline piirkond ja riik 4. sajandist eKr – 10. sajandini pKr Taga-Kaukaasia idaosas Kaspia mere rannikul, hõlmas osa nüüdse Aserbaidžaani (põhja pool Araksi jõge, temast lõunas oli Atropatene) ja Venemaa Dagestani rajooni territooriumi.
Oli vanaajal albaanide, udide, rutulite, lesgide jt kaukaasia (Kagu-Dagestani) keeli kõnelevate hõimude asuala. Pealinn Qаbala (tänapäeva Qəbələ lähedal Çuxur Qəbələ külas), umbes 5. sajandist Barda (tänapäeva Bərdə lähedal).
Ajalugu
Albaania riik tekkis I aastatuhande teisel poolel eKr. Albaane mainitakse allikates esmakordselt seoses Gaugamela lahinguga, Straboni „Geograafia” järgi (XI raamat, 4. peatükk) oli albaanidel 26 hõimu ja neil oli üks valitseja. Nad elasid Kaspia mere ja Ibeeria vahel, läbi nende asuala voolas Kura jõgi. 1. sajandil eKr sõdis Albaania Roomaga (roomlaste piirkonnas viibimisest annab tunnistust raidkiri Qobustanis). 1.–5. sajandini valitsesid riigis albaania Aršakiidid (Partia Aršakiidide haru). Meie ajaarvamise esimesel sajandil tõrjus Albaania alaanide rünnakuid, oli 3. sajandi keskpaigast Sassaniidide vasallriik laialdase autonoomiaga. Kuningas Urnayri (313–371) ajal võeti vastu ristiusk, kirikupea oli autokefaalne katoolikos. 5. sajandil loodi albaani kiri, 5.–7. sajand oli religioosse kirjanduse ja kultuuri õitseaeg, ehitati kirikuid ja kloostreid. 6. sajandi lõpus 7. sajandil ründasid Albaaniat korduvalt kasaarid. Sassaniidide riigi langedes saavutas Albaania 7. sajandi keskel iseseisvuse (Mihraniidid) ja lähenes Bütsantsile, sajandi lõpul läks Kalifaadi koosseisu. 8. sajandist algas albanite islamiseerumine. 10. sajandil jagunes Albaania ala mitme väikeriigi vahel. 11. sajandil tungisid piirkonda seldžukid-oguusid, kohalik elanikkond assimileeriti. Albaania keele järglaseks peetakse udi keelt.
Vaata ka seotud artikleid
EE 1, 1985; muudetud 2015
