Timur, Timur ibn Taragai Bahadur, Timur-leng ('T-lonkur'), Tamerlan (9. IV 1336 – 15. või 18. II 1405), usbeki valitseja ja väejuht. Pärines usbekistunud mongoli barlassi hõimu ülikkonnast. Oli aastast 1361 Tšagatai ulussi ühe osa, Mogolistani khaani Tugluk-Timuri (surnud 1363) teenistuses ja valitses Kaškadarja vilojatti (praegu Qashqadaryo Usbekistanis; pealinn Shahrisabz). Samarqandi ja Balhi valitseja emiir Husainiga (surnud 1370) liidus olles alustas Timur sõda sarbadaride (sarbadaride ülestõus) vastu. 1370 hõivas ta Balhi, sürjutas võimult Husaini ja sai Tšingis-khaani järglaste nimel Mavarannahri ainuvalitsejaks; teda toetasid rändhõimude ülikud, suurfeodaalid ja sunniitide vaimulikkond. 1373.–75. aasta sõjakäiguga alustas ta Horezmi alistamist ja hävitas 1388 selle pealinna Urganchi. 1388., 1391. ja 1394.–95. aasta sõjakäiguga purustas ta Horezmi liitlase Kuldhordi ja hävitas selle pealinna Sarai (selle tagajärjel nõrgenenud Kuldhord ei suutnud hiljem enam Moskvaga võistelda). 1380.–90. aastail tegi Timur laastavaid sõjaretki Iraani (hävitades seal sarbadaride riigi), Taga-Kaukaasiasse, Iraaki ja Süüriasse. 1398 tegi ta sõjaretke Indiasse ja vallutas Delhi. 1402 lõi Timur Ankara lahingus Osmanite sultanit Bayezit I. 1404 alustas ta sõjakäiku Hiinasse, mille ajal suri.

Sõjakäikudega, mis paistsid silma julmuse, suurte alade laastamise ja elanike hävitamise poolest, rajas Timur Indiast Lõuna-Siberi, Kaukaasia ja Väike-Aasiani ulatuva suurriigi, mille valitsev kiht oli mongoli-usbeki ülikkond, kes valdas maid sojurgali alusel. Riigi pealinn oli Samarqand, kuhu ehitati suuri hooneid (Bibi Hanumi mošee Gur-Emir Timuri ja tema õpetaja Said Mir Baraka hauaga) ja rajati aedu. Lääne-Euroopas peeti Timurit liitlaseks, kellega võidelda Osmanite vastu (Hispaania diplomaadi R. Gonzalez de Clavijo reis Samarqandi 1403). Pärast Timuri surma jagunes riik mitmeks osaks, mida hakkasid valitsema tema pojad ja pojapojad (Timuriidid).

EE 9, 1996