Tagasi ETBL-i avalehele

Võrtsjärve uurimine

Võrtsjärve on uuritud rohkem kui sada aastat, ta on praeguseks üks Euroopa parimini uuritud järvi. Arvukalt on ilmunud teaduskirjutisi. Võrtsjärve uurimislugu saab jaotada kolmeks suureks perioodiks.

  • Võrtsjärve uurimine kuni Esimese maailmasõjani

Kuni Esimese maailmasõjani olid uurimistöös kandvaks jõuks baltisakslased. Võrtsjärve jälgimine toimus peamiselt rakenduslikel eesmärkidel. Esimesed kirjalikud andmed Võrtsjärve kalastikust ja kalapüügist avaldas August Wilhelm Hupel (1771–82 ja 1789). Jakob Benjamin Fischer esitas oma ülevaates (1791) Võrtsjärve tähtsamate püügikalade kirjelduse ja esitas mõtte Võrtsjärve pindala vähenemise kohta, võrrelduna ammuste aegadega (tegi seda järve ümbritsevate soode põhjal).

1839. aastal anti Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi toetusel välja Liivimaa erikaart, kus Võrtsjärvel olid esimest korda kajastatud tõesed kontuurid.

19. sajandi keskel uuris Võrtsjärve kalandust A. Schulz, kelle andmeid refereeris Karl Ernst von Baer (1860). Baeri töö viis lõpuni M. Braun (1885), kes koostas kogutud ankeetandmete põhjal ülevaate Võrtsjärve kalastikust ja kalapüügist. Ta täheldas koha- ja latikasaakide vähenemist, pidades selle peamiseks põhjuseks noorkalade liiga varajast väljapüüki.

1853. aastal alustas Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi osakonnana Tartus tööd Loodusuurijate Selts. Seltsi esimeses väljaandes ilmus G. Siversi (1854) artikkel 1852. aastal Emajõel tehtud veetaseme mõõtmistest. Selles avaldab ta arvamust, et Võrtsjärve suuri üleujutusi põhjustab jõe lähte ummistumine liivaga. Ka edaspidi ilmus seltsi väljaannetes uurimusi Võrtsjärve ja selle lähiümbruse kohta. Üks selliseid oli näiteks Tartu ülikooli geoloogia- ja mineraloogiaprofessori Constatin Grewingki (1869) kokkuvõte aastaid väldanud välitöödest Võrtsjärvel. Ta kirjeldas esimesena rannamoodustiste tekkimist kevadise jääründe põhjusena.

1890. aastal uuris Võrtsjärve Johannes Cristoph Klinge, kes kogutud andmete põhjal selgitas, miks järvede tuulepealsed kaldad kattuvad rohkem taimestikuga kui tuulealused.

1905 asutati Loodusuurijate Seltsi juurde Järvekomisjon. Selle ning Venemaa Kalakasvatuse ja Kalapüügi Seltsi Liivimaa osakonna eestvõtmisel ja rahalisel toetusel viidi Võrtsjärvel läbi 1911–12 laiaulatuslikke välitöid. Vaatluse all olid nii järve hüdroloogia, hüdrobioloogia, ihtüoloogia kui ka geoloogia. Muu elustiku kõrval uuriti ka linnustikku. Töid juhatas kalandusinstruktor Max von zur Mühlen. Koos Tartu ülikooli professori Guido Schneideri ja üliõpilase J. Kodresega uuris ta Võrtsjärve kalavaru, kalade bioloogiat ja kalapüüki. Helsngi ülikooli professor K. M. Levander määras vetikaid, ainurakseid ja metazooplanktonit, ühtlasi lasi ta Helsingi ülikoolis määrata proovidest saadud suurema osa ümarussidest, ripsussidest, vesilestadest, ämblikulistest, lutikalistest jne.

Geoloog Leo von zur Mühlen (M. von zur Mühleni vennapoeg) uuris Võrtsjärve geoloogilist arengulugu.

1912. aastal tegi baltisaksa päritolu soomerootsi geoloog Hans Magnus Hausen uurimisreisi Eesti ja Läti aladel. 1913 avaldas ta uurimistulemuste põhjal mitu kirjutist, kus käsitleb ka Võrtsjärve nõgu ning osutas esimesena jääajajärgse maakerke tähtsusele nüüdisreljeefi kujunemisel ja väitis, et järve eellasteks on olnud jääpaisjärv ja Suur-Võrtsjärv.

  • Võrtsjärve uurimine kahe maailmasõja vahel

1921 rajati Võrtsjärve hüdroloogilise režiimi uurimiseks Rannu-Jõesuusse veemõõdupost. Seal mõõdeti iga päev veetaset. See post töötab tänini. Ilmus rida artikleid veeelustiku kohta: veetaimestikku käsitlesid Elsa Pastak (1936) ja Karl Eichwald (1939), kalastikku ja kalastamist J. Kodres (1921) ja Edvin Reinvaldt; 1934, 1939, 1941) ning parasiite Villem Voore (1937, 1939). Vaatluste organiseerimisel ja läbiviimisel oli suur osa Järvekomisjonil.

  • Võrtsjärve uurimine pärast Teist maailmasõda

1951. aastal alustati järveuurimuslikke valitöid professor Heinrich Riikoja eestvedamisel. Töös osalesid Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI) ja Tartu Riikliku Üikooli zooloogiakateedri teadurid. Ihtüoloogilisi uurimusi hakkas juhendama Neeme Mikelsaar. Kalateadlane Vaike Erm ja parasitoloog Harta Tell uurisid Valma kalavastuvõtupunktis kalu. 1952–54 kogus N. Schönberg zooplanktoni proove. 1953. aastal rajati järve idarannikule välibaas ja algust said Võrtsjärve kornpleksuurimised. Esialgu olid vaatluse all järve hüdrokeemia, plankton ja kalastik. Õ. Tölp kogus proove surusääskIaste fauna määratlemiseks. Helle Simm tegeles hüdrokeemiaga.

1961. avati ZBI Limnoloogiajaam (praegune Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi limnoloogiakeskus), et uurida komplekselt järvede (sealhulgas Võrtsjärve) seisundit  ning veekogu toitumisahelate lülisid ja nendevahelisi seoseid. Sellest aastast peale on kogu järve ökosüsteemi hõlmavat uurimistööd koordineerinud limnoloogiakeskus. Uurimistöö sai laiema haarde ja kandvuse. Tööde tulemused on koondatud sarja „Hüdrobioloogilisi uurimusi” , artiklite kogumikku „Võrtsjärve ökosüsteemi seisund” (1984), 1973 ja 2003 ilmunud Võrtsjärve-monograafiatesse ning paljudesse muudesse Võrtsjärve elustikku ja  tema kaitset käsitlevatesse kirjutistesse (väga viljakad autorid on olnud Henn Haberman ja Aare Mäemets). 

Võrtsjärve uurimist tõhustab ka limnoloogiakeskuse osalemine  siseveekogude seire allprogrammides (sealhulgas Võrtsjärve hüdrokeemilises ja hüdrobioloogilises seires). Limnoloogiakeskusel on võrdluseks kasutada paljude aastate uurimistulemuste aegridu.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • M. von zur Mühlen, G. Schneider. Der See Wirzjerv in Livland. Biologie und Fischerei. Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands II, 14 (1). Tartu, 1920
  • Võrtsjärve ökosüsteemi seisund. Toimetaja J. Haberman. Tartu, 1984
  • Võrtsjärv. Teadustoimetajad J. Haberman, E. Pihu, A. Raukas. Tallinn, 2003
  • Eesti Loodusuurijate Seltsi Aastaraamat. 2003, 81. [Erinevate autorite artiklid Võrtsjärve ja tema elustiku kohta] Tartu

Välislingid

Võrtsjärv, 2003; muudetud 2011