Vohu, Lydia

Lydia Vohu (aastast 1937 Koni, aastast 1951 Viksten; 14. I 1916 Albu vald – 11. IX 1990 Toronto), näitleja ja lavastaja. Vanemad tulundusaednikud.

Õppis Tallinna 2. tütarlastegümnaasiumis, lõpetas 1936 Paul Sepa teatristuudio, õppis Gerd Neggo tantsustuudios ja laulu Aleksander Arderi ja Made Pätsi juures. Alustas lavategevust lasteosade mängimisega Draamateatris, oli 1936–38 Ugala ja 1940–44 Estonia näitleja. Põgenes 1944 Saksamaale, mängis 1946–49 Oldenburgi Eesti Rahvusteatris, läks 1949 USA-sse, oli aastast 1951 Torontos Eesti Rahvusteatri Kanadas näitleja ja lavastaja. Teinud vabaõhulavastusi (Seedriorul), olnud Helmi Betlemi laulustuudio lavapraktika pedagoog ja Eesti Rahvusteatri Kanadas esinaine. 

Lavastusi

Osi

Evi Sini – Lydia Vohu, Leo Kadak – Jori Ots. Mälgu „Häda õnnega”. (Ugala, 1937)

Proua Köögertal – Lydia Vohu, Edgar Kink. Tammsaare ja Söödori „Abielu ja armastus“. (Eesti Rahvusteater Kanadas, 1958)

  • Taali (Mälgu Õitsev meri, 1936)
  • Tiina (Kitzbergi Libahunt, 1936, 1941, 1956 ja 1973, viimases ka lavastaja)
  • Leena (Kitzbergi Tuulte pöörises, 1937)
  • Evi Sini (Mälgu Häda õnnega, 1937)
  • Kato Horvath (Fodori Küpsustunnistus, 1937)
  • Liisi (Tammsaare ja Särevi Andres ja Pearu, 1938)
  • Taali (Mälgu ja Särevi Õitsev meri, 1942)
  • Irma (Tammsaare ja Särevi Elu ja armastus, 1942)
  • Laura (Vilde Pisuhänd, 1943)
  • Koltse Ebe (Mälgu Kadunud päike, 1943)
  • Catharina (Kallase Reigi õpetaja, 1947 ja 1968, viimases ka lavastaja)
  • Honorine (Pagnoli Kauged rannad, 1955)
  • Tiiu (Raudsepa Vedelvorst, 1956)
  • Proua Köögertal (Tammsaare ja Söödori Abielu ja armastus, 1958 Eesti Rahvusteatris Kanadas)
  • Ophelia (Shakespeare’i Hamlet, 1963)
  • Mari (Tammsaare ja Särevi Vargamäe, 1964)
  • Lilli (Vilde Tabamata ime, 1965)
  • Maret (Raudsepa Mikumärdi, 1972)
  • Jessie (O’Neilli Oi, noorus!, 1982)
  • proua Ilola (Agapetuse Patuoinas, 1988)

Kirjandus

  • H. Asi. „Libahunt”. – Meie Elu, 18. aprill 1956
  • V. Lind. Kollegiaalne tervitus üle Atlandi L. Vohule. – Eesti Päevaleht (Stockholm), 23. märts 1968
  • I. Külvet. Lydia Vohust Lydia Vohuni. – Mana 1969, 36
  • K. Saarsen. Vohu-Veskimets kölava kultuurikostiga Rootsis. – Eesti Päevaleht (Stockholm), 8. mai 1971
  • M. Lepik. Lydia Vohu. – Triinu 1985, 131
  • K. Viires. Lydia Vohu, jõudsid teisele kaldale... . – Vaba Eestlane, 25. september 1990
  • K. Taniloo. Mälestuskilde Lydia Vohust. – Vaba Eesti Sõna, 18. oktoober 1990
  • A. JärvVäliseestlaste teater ja draama. Tartu, 1991
  • E. Lüdig. Peeter Paul Lüdig Peterburis, Eestis, Saksamaal ja USA-s. Toronto, 1995
  • H. Oja. Lydia Vohu-Viksten saanuks 80-aastaseks. – Vaba Eestlane, 1. veebruar 1996

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T560

Barabas – Terje Kukk, Kato Horvath – Lydia Vohu, Draskoczy – Anni Silbermann. Fodori „Küpsustunnistus”. (Ugala, 1937)

Hannes – Rein Andre, Taali – Lydia Vohu. Mälgu „Õitsev meri“. (Estonia, 1942)

Ebe – Lydia Vohu, Henri, Foogti mõisasulane – Rudolf Lipp. Mälgu „Kadunud päike“. (Estonia, 1943)

Margus – Arvo Vabamäe, Tiina – Lydia Vohu. Kitzbergi „Libahunt“. (Oldenburgi Eesti Rahvusteater, 1946–48)

Rahvusteatri kvartett: Maret Pank, Lydia Vohu, Kadi Taniloo, Niini Loona, Magda Söödor (repetiitor) Eesti Rahvusteater Oldenburgis.

Jean – Edgar Kink, Hortense – Erika Veskimets, lavastaja Lydia Vohu ja muusikajuht Peter Paul Lüdig pärast etendust. Farkas-Langi „Kuninglik seiklus“. (Eesti Rahvusteater Torontos, 1975)

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2017