Tagasi ETBL-i avalehele

Kitzberg, August

August Kitzberg (aastani 1863 Kits; 29. XII 1855 Põlde küla, Laatre vald, Pärnumaa – 10. X 1927 Tartu), kirjanik, Jaan Kitzbergi isa.

Õppis Penuja vallas Niitsaadu vallakoolis, hiljem täiendas end iseõppijana, 1871–77 ja 1891–92 elas Pöögle-Maie külakoolis, kus vend Jaan oli õpetaja. Töötas 1872 Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana. Pidi 1893 vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuma, töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias Phoenixi vagunivabrikus osakonnajuhatajana, 1901–04 Tartus Postimehe ärijuhina ja 1904–20 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

Kirjanduslikku tegevust alustas 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878). Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940). Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–21), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus. Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907). Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

August Kitzberg Karksi ürgoru serval

Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920). „Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–25, 21957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandiivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.

Eesti Kirjanike Liidu liige (1922).

Maetud Tartus Raadi kalmistul (mälestussammas; Jaan Koort, 1930), mälestussammas Karksi-Nuias (1991). Karksi vallas on August Kitzbergi tubamuuseum. Karksi-Nuia gümnaasium kannab August Kitzbergi nime.

Töid

  • Valitud teosed (2 köidet, 1955)
  • Külajutud (1971, 22002)

Kirjandus

Välislingid

EE 14, 2000; muudetud 2013