Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti näitekirjandus 1918–1940

Teiste kirjanduse põhiliikidega võrreldes oli näitekirjandus tulemustelt vaesem, eelkõige tõsisema probleemiasetusega draamateoste vähesuse tõttu. 1920. aastate näitekirjanduses on ekspressionismi mõjutusi, eriti Aleksander Antsoni näidendites, aga ka Mait Metsanurga draamas „Kindrali poeg” (1925), mille tegevustiku käivitab revolutsioonilise võitluse idee. Omaette seisab Karl Rumori sümbolistlik näidend „Valge naine” (1928), Aleksander Tassa Piibli-ainelised näidendid jäid enamasti lugemisdraamadeks.

Ajajärgu menukaim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp, kes avaldas mõne ideedraama („Kohtumõistja Simson”, 1929, ja „Siinai tähistel”, 1928), kuid keskendus peamiselt vaimukalt sõnastatud linna- ja külaaineliste olustikukomöödiate loomisele. Viimastest tõusid esile „Mikumärdi” (1929) ja „Vedelvorst” (1932). Suure dramaatilise pingega oli A. H. Tammsaare Piibli-aineline tragöödia „Juudit” (1921), ajastule olulisi ühiskondlikke probleeme käsitles ta komöödias „Kuningal on külm” (1936). Tugev dramaatiline alus on ka Aino Kallase näidenditel, Artur Adsoni värssnäidendil „Toomapäev” (1928) ja Juhan Sütiste „Jumalate mässul” (1933).

Selle kõrval moodustasid lavakirjanduse põhihulga vähenõudlikud komöödiad, jandid ja vabaõhulavastusteks mõeldud näidendid, neid viljelesid kirjanduse teistes valdkondades tunnustuse võitnud kirjanikud A. Adson, August Mälk, Henrik Visnapuu, veelgi rohkem aga külaainestikule pühendunud harrastuskirjanikud Enn Vaigur, Tõnis Braks, Agnes Taar, Elmo Ellor, Jaan Metua jt. Autoritaarse režiimi ajal oli raskendatud ühiskonnakriitiliste teoste lavastamine, mis omakorda soodustas vähenõudlike rahvatükkide lavalepääsu.

II maailmasõja eelõhtul tuli näitekirjandusse Evald Tammlaan, kelle draamad „Valge lagendik” (1937) ja „Raudne kodu” (1938) käsitlesid ajakajalisi probleeme. Tähelepanu äratas August Jakobsoni psühholoogiline draama „Viirastused” (1939). Teatrite repertuaaris oli oluline koht üldtuntud proosateoste (näiteks A. H. Tammsaare, Oskar Lutsu, A. Mälgu ja Albert Kivika teoste) dramatiseeringutel.

EE 11, 2002 (H. Puhvel)