Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti proosa 1918–1940

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” ilmus aastatel 1926–33 viies köites ühtse kaanekujundusega

Iseseisvuse algaastail oli proosas domineerival kohal uusromantiline kujutamislaad, selle peamised viljelejad olid Friedebert Tuglas – novellikogudes „Raskuse vaim” (1920) ja „Hingede rändamine” (1925) – ning August Gailit – novellides ja hävinguromaanis „Purpurne surm” (1924). A. Gailit jäi uusromantilise kujutamislaadi juurde teistest kauemaks, tema hilisemast loomingust on tuntuim romaan novellides „Toomas Nipernaadi” (1928). Uusromantilisi novelle kirjutasid ka Karl Rumor ja Aleksander Tassa ning ajutiselt läksid romantilise hoovusega kaasa põhihoiakult realistlikud prosaistid Oskar Luts ja Mait Metsanurk, viimaselt ilmus ekspressionistlike stiilipaisutustega jutustus „Jumalata” (1921). Siiski oli realistlik elukujutus vaikse hoovusena kirjanduse üldpildis püsinud ka uusromantiliste voolude domineerimise ajal, nii avaldas O. Luts olustikurealistliku „Suve” (I–II, 1918–19).

Varsti pärast Vabadussõja lõppu algas realismi uus esiletõus, milles etendas juhtivat osa Albert Kivikas novellikoguga „Sookaelad” (1919) ja sõjaainelise novellikoguga „Verimust” (1920). Tõusev realism piirdus esialgu maaelu kujutamisega, jäädes probleemideringilt kitsaks ja hingeeluvaatlustes pealiskaudseks. Niisugune laad iseloomustab A. Kivika asunikutriloogiat „Jüripäev” (1921), „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924) ning Richard Rohu tetraloogiat „Hümnid Paanile” (1922), „Kurgsoo” (1924), „Maa” (1927) ja „Aeg” (1929).

Uusrealismi kunstiliselt nõudlikumat suunda esindasid M. Metsanurk ja A. H. Tammsaare, kes kujunesid 1920. aastail tähtsaimateks prosaistideks. Ajajärgu ühte aktuaalseimat probleemi – revolutsioonivõitleja hingelist pankrotti – jälgis M. Metsanurk romaanis „Jäljetu haud” (1926), esimesena kujutas ta 1917. aasta revolutsioonide ja Vabadussõja kajastumist Eesti külas romaanides „Valge pilv” (1925) ja „Punane tuul” (1928). Psühholoogiliselt veelgi pingestatumat realismi pakkus A. H. Tammsaare epopöa „Tõde ja õigus” (I–V, 1926–33), mis kujunes Eesti ühiskonna arenguprotsesside peegeldamisega ja meisterlikult väljamaalitud tegelastega ajajärgu silmapaistvaimaks romaanisarjaks.

1920. aastate II poolel debüteeris uusi autoreid, kes etendasid olulist osa järgnevate kümnendite kirjanduses. Peet Vallaku esimestes novellides leidub ekspressionismi mõjutusi, kuid kiiresti kujunes ta realistlikuks novellimeistriks, tema varasema loomingu esileküündivaim teos on „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1925). August Mälk tegi katsetusi impressionistlikus ja naturalistlikus laadis, kuid kujunes peagi rannakülade olustiku ja inimeste meisterlikuks kujutajaks (romaanides „Kivine pesa”, 1932, ja „Õitsev meri”, 1935). Jõulise naturalistina debüteeris August Jakobson romaaniga „Vaeste-Patuste alev” (1927), sellega algas agulielu ja vaese proletaarse miljöö kujutamine Eesti proosas. Rudolf Sirge alustas novellikogudega, seejärel ilmus 1917. aasta revolutsioonide aega käsitlev naturalistlike sugemetega „Rahu! Leiba! Maad!” (1929).

A. Jakobson „Vaeste-Patuste alev" (1927, kaas Jaan Vahtra)

A. Kivikas „Punane ja valge” (1927, kaas Peet Aren)

A. Mälk „Rannajutud” (1936, kaas Eduard Järv)

M. Metsanurk „Ümera jõel” (1934)

Majanduskriisi ajal süvenes romaanide ühiskonnakriitiline tendents ja koos sellega tõusis jõulisemalt esile linnaühiskonna kujutamine: Jaan Kärneri „Naine vaesest maailmast” (1930), R. Rohu „Võitluse teel” (1933) ja „Ummiktänav” (1937) ning A. Kivika „Vekslivõltsija” (1931). Kriitiline tendents süvenes O. Lutsu jutustustes („Pankrot”, 1929, ja „Tagahoovis”, 1933) ning A. Jakobsoni romaanides. 1930. aastail tõusis tähtsale kohale ajalooline temaatika, mille algatas M. Metsanurk romaaniga „Ümera jõel” (1934). Minevikku heroiseerivat suunda esindasid selles vallas A. Mälk („Läänemere isandad”, 1936), Karl August Hindrey („Urmas ja Merike”, I–II, 1935–36) ja Edgar Valter Saks („Hannibali rahvas”, 1936), realistlikuma põhikoega on Enn Kippeli romaanid „Suure nutu ajal” (I–II, 1936) ja „Issanda koerad” (I–II, 1938). Vabadussõja aineil avaldati kaks romaani: A. Kivika „Nimed marmortahvlil” (I, 1936, hiljem paguluses kirjutas ta sellele jätkuks veel kolm köidet) ja A. Gailiti „Isade maa” (1935).

M. Raud „Kangastused” (1924, kaas Eduard Wiiralt)

Uue romaanitüübina tõusis 1930. aastate II poolel esile tugeva psühholoogilise läbivalgustusega isikuromaan, mis vaatleb eelkõige tegelaste hingekriise ja -katastroofe. Selle romaanitüübi viljelejad said mõjutusi Lääne-Euroopa psühholoogilisest romaanist ja mõnevõrra ka freudismist. Üks selle suuna algatajaid oli Johannes Semper (romaan „Armukadedus”, 1934), seda on viljelnud ka M. Metsanurk ja R. Sirge ning nooremaist Mart Raud, Reed Morn, Leo Anvelt jt. 1930. aastail debüteerinud prosaistidest olid esiletõusvad Aadu Hint (tema tähelepanuväärseim romaan oli „Tulemees”, 1939) ja Karl Ristikivi, kelle „Tuli ja raud” (1938) on psühholoogilise läbivalgustusega töölisromaan, millest sai tema Tallinna triloogia avaköide. Oma loomingulise teekonna lõpetas A. H. Tammsaare romaaniga „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939), mis sisu ja vormi komplitseeritusega tõuseb Eesti romaanikunsti tippteoste hulka.

1930. aastail arenes jõudsalt ka novellistika. Psühholoogilise novelli peamine esindaja oli K. A. Hindrey, detailirohkeid portreenovelle kirjutas Leida Kibuvits. Heatasemelisi novellikogusid avaldasid J. Semper, M. Metsanurk, A. Mälk ja A. Jakobson. Nende kõrvale tulid Mihkel Jürna, J. Ruven, Erni Krusten jt.

Iseseisvusaja proosakirjanduse silmapaistvaimaks saavutuseks oli uute romaanitüüpide, eriti uusrealistliku ühiskonnakriitilise romaani, psühholoogilise isikuromaani ja ajaloolise romaani väljakujunemine. Märgatavalt süvenes karakterite psühholoogiline läbivalgustamine nii romaani- kui ka novelližanris.

Vaata ka seotud artikleid

EE 11, 2002 (H. Puhvel)