Ristikivi Karl (ristinimi Karp, kuna oli õigeusklik; 16. X 1912 Uue-Varbla küla, Saulepi vald – 19. VII 1977 Stockholm), kirjanik.

Lõpetas 1942 Tartu ülikooli geograafia erialal, diplomitöö „Rahvastiku tihedus ja elamistihedus Tartus 1940 aastal”, juhendaja Edgar Kant. Töö tugines 1940. aasta kevadel läbi viidud korteriloenduse andmestikule. Nõukogude ajal jäi ülikool lõpetamata, sõja puhkemise järel sooritas ta selleks hädavajaliku marksismi-leninismi eksami (Lydia Rootsi juures), kuid Saksa okupatsiooni algusega osutus see kasutuks. 30. detsembril 1941 jõudis diplomitöö retsensent Eduard Markuse kätte ja sai kõrge hinnangu. 24. jaanuaril 1942 tunnistas Tartu ülikooli ajutine rektor Edgar Kant Ristikivi ülikooli lõpetanuks geograafia erialal cum laude. Töötas 1. veebruarist 1942 majandusgeograafia instituudi assistendina, jätkas magistritööd samal teemal, võrreldes Tartu linna rahvastikku 1940. ja 1941. aastal, mida võimaldas 1941 detsembris läbi viidud rahvaloenduse andmete kasutamine. Uurimistöö jäi esitamata seoses põgenemisega Soome 1943, on säilinud vaid osaliselt. Läks 1944 Rootsi, asus tööle Uppsala ülikooli geograafia instituudi arhiivis. Arvatavasti töötas ta seal kuni tööle asumiseni Rootsi Haigekassasse 1947.

Debüteeris ajakirjanduses ilmunud juttude ja vestetega, tunnustuse saavutas lasteraamatutega („Lendav maailm” 1935, ²1993, „Semud” 1936, ³1983, „Sellid” 1938, ⁴1983 koos eelmisega) ning Tallinna olusid mitme aastakümne vältel kujutavate psühholoogiliste perekonnaromaanidega „Tuli ja raud” (1938, ⁴1984), „Võõras majas” (1940, hilisem pealkiri „Õige mehe koda” ⁴1984) ja „Rohtaed” (1942, ³1985). Romaanid „Kõik mis kunagi oli” (Vadstena 1946) ja „Ei juhtunud midagi” (Vadstena 1947) kirjeldavad Teise maailmasõja eelõhtu Eestit. Sürrealistlik ja eksistentsialistlik romaan „Hingede öö” (Lund 1953, Tallinn ²1991) väljendab inimese üksindust ja maailma tunnetamatust. Ristikivi ajalooteemaliste teoste esimene triloogia „Põlev lipp” (Lund 1961, Tallinn ²1990), „Viimne linn” (Lund 1962, Tallinn ²1990) ja „Surma ratsanikud” (Lund 1963, Tallinn ²1990) kujutab ristisõdade lõppvaatust ja keskaegse maailmatunnetuse taandumist, teine triloogia „Mõrsjalinik” (Lund 1965, Tallinn ²1992), „Rõõmulaul” (Lund 1966, Tallinn ²1993) ja „Nõiduse õpilane” (Lund 1967, Tallinn ²1994) esitab keskaegse pühaku, muusiku ja õpetlase eluloo, kolmas triloogia „Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes” (Lund 1970), „Lohe hambad” (Lund 1970, Tallinn ²1987) ja „Kahekordne mäng” (Lund 1972) kõrvutab oma aja sündmusi ja samalaadseid ajalooseiku. Romaan „Imede saar” (Lund 1964, Tallinn ²1966) on irooniline antiutoopia, romaan „Rooma päevik” (Lund 1976) pakub eetilist ühiskonnavaatlust 18. sajandi Rooma taustal. Ajalooainelisi novelle sisaldab kogu „Sigtuna väravad” (Lund 1968), muud lühiproosat „Klaassilmadega Kristus” (Lund 1980) ning luulet kogu „Inimese teekond” (Lund 1972, Tallinn ²1991). Ristikivi on avaldanud rohkesti arvustusi esseid ja artikleid (kogu „Viimne vabadus” 1996) ning kirjanduskäsitlused „Eesti kirjanduse lugu” (Stockholm 1954), „Bernard Kangro” (Lund 1967) ja „Eesti kirjandus paguluses 1944–1972” (Lund 1973, koos Arvo Mägi ja Bernard Kangroga).

Kortermuuseum Tartus (asutatud 1991) ja mälestusmärk Varblas (1987 Ants Mölder, Ike Volkov).

Töid

• Mälestusi ja reisikirju (1993)
• aforismivalimik Minugi tee ei ole veel lõppenud (1989)

Kirjandus

• A. Mägi. Karl Ristikivi. Lund, 1962
• E. Nirk. Teeline ja tähed. Tallinn, 1991
• Karl Ristikivi: personaalnimestik. [Koost. A. Valmas ja V. Kelder.] Tallinn, 1992

EE 14, 2000; muudetud 2014