mais

1 isasõisik, 2 ja 3 emasõisikud

Maisi tõlvik ja teris

mais (Zea mays), üheaastane teravili kõrreliste sugukonnast, hübriidse päritoluga kultuurtaim. Pärineb Kesk-Ameerikast, kus teda viljeldi juba ligi 2000 aastat eKr. Mais on kuni 6 m kõrgune toidu- ja söödataim. Isasõied moodustavad pöörise, emasõied tõlviku. Suurima saagikusega teravili, kogusaagilt maailmas 3. kohal. Teristest valmistatakse jahu, tangu, helbeid, tärklist, siirupit, piiritust, idudest toidu- ja tehnilist õli, õlgedest paberit, piimküpseid teriseid tarvitatakse köögiviljana. Haljalt koristatakse maisi söödaks ja silo valmistamiseks. Maisi kasvatatakse maailmas laiaulatuslikult, 2009. aastal saadi suurimaid saake USA-s (333 miljonit t) ja Hiinas (164 miljonit t).

Maisi koristamine silokombainiga Tartu rajooni Tuleviku kolhoosis (1955)

Peale hästi arenenud narmasjuurte on maisil ka tugevad õhujuured. Lindikujulised lehed on kuni 120 cm pikkused. Õied on ühesugulised, ladvas paikneb pöörisena umbes 30 cm pikkune isasõisik, varre alumises või keskosas kattelehtedega emasõisik – tõlvik. Teris on keskmiselt 1 cm pikkune, sisaldab kuni 70% tärklist, 9–12% valku (selles on vähesel määral lüsiini, trüptofaani jt asendamatuid aminohappeid), 4–8% rasva, mineraalaineid ja vitamiine. 1950. aastatel oli Eestis maisikampaania, mille korraldas Nõukogude Liidu juhtkond ja kommunistlik partei: maisi külvati palju ja ta viidi püsikultuurina külvikorda.

Eestis mais ei valmi, koristatakse haljasmaisi, sellest tehakse silo või seda antakse haljassöödana. Energiasöödana on mais kõikide loomade segajõusöödas hinnatud lisand. 1 kg maisi kuivainet annab veistele keskmiselt 14,2, sigadele 16,0 ja lindudele 15,4 MJ metaboliseeruvat energiat. Maisisilo on tal­vine mahlakas sööt, mis saadakse maisi haljasmassi sileerides. Siloks tehtav mais koristatakse õitsemise või piimküpsuse järgus, silo söödetakse peamiselt veistele.

Maisigluteensööt on maisiterade töötlemise (tärklise või bioetanooli tootmisel) kõrvalsaadus, milles on terakesti, gluteeni (terade toitekoe valku) ja idusid. Maisigluteensööta saadakse terade algsest massist umbes 20%, kuivatatult sisaldab ta 20–25% proteiini, 3–4% toorrasva ja 8–9% toorkiudu ning on energiarohke (kuivaines on talletunud 12,5–12,7 MJ metaboliseeruvat energiat), kuid proteiini koostises olev valk ei ole bioloogiliselt täisväärtuslik, sest selles on vähe lüsiini, väävlit sisaldavaid aminohappeid ja trüptofaani. Gluteensööta antakse eeskätt piima- ja lihaveis­tele (18–27% ratsiooni kuivainest), kuid see sobib ka teistele loomadele (sh lindudele).

Maisiidukooki ja -srotti saadakse maisiõli tootmisel rasvarikastest maisisortidest ning väljasõelutud maisiidudest pärast õli väljapressimist (kook) või ekstraheerimist (srott). Neis on rohkesti omastatavaid süsivesikuid, 20–25% proteiini ja 10–12% toorkiudu, sobivad sööta eeskätt veistele, kes saavad 1 kg kuivainest 12–12,5 MJ metaboliseeruvat energiat. Kui maisi söödetakse loo­male ülemäärases koguses, muutub lehmapiimast valmistatud või maisiõlis sisalduvate küllastumata rasvhapete toimel pehmeks ja õliseks ning nuumloomadel pekk pehmeks, karotinoid krüptoksantiini tõttu muutub tekkiv rasv kollaseks.

Välislink

• K. Kalling. „Head ja palju!” – Maisikampaania Nõukogude Eestis. – Eesti Loodus 2009, 9