Lepik, Andres

Andres Lepik (27. IV 1957 Haapsalu), näitleja ja lavastaja. Eesti Teatriliidu liige (1985). Isa insener, ema mudelkuduja.

Lõpetas 1975 Haapsalu 1. Keskkooli ja 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötanud 1982–94 ja 1995–2000 Ugalas (1995–98 kunstiline juht), 2000–03 Endlas, hiljem vabakutselisena. Olnud 1989–95 ühtlasi Viljandi Kultuurikolledži õppejõud. Projektiteatri Karahvin asutajaliige (2013). Mänginud filmis („Tants aurukatla ümber”, 1988, Eesti Telefilm; „Inimene, keda polnud”, 1990, Tallinnfilm; „Need vanad armastuskirjad”, 1992, Freyja Film, Eesti Televisioon; „Gracias a la Vida”, 2012, Exitfilm, Balti Filmi- ja Meediakool; „Imelise epohhi lõpp”, 2015, Mosfilm), telelavastustes („Tagasi kadunud maailma”, 1995) ja -seriaalides („Alpimaja”, 2012).

Ants Lauteri preemia 1991.

Osi

  • Charlemagne (Švartsi Draakon, 1981, diplomilavastus Endlas)
  • Koor ja Proloog (Anouilh’ Antigone, 1982, diplomilavastus Ugalas)
  • Christopher Mahon (Synge’i Üle Lääne Kangemees, 1983)
  • Jason (Šaltenise Jason, 1983)
  • Imant (Kallase Mare ja ta poeg, 1983)
  • vürst Sergei Trubetskoi (Okudžava ja Saldre Diletantide teekond, 1983)
  • Edmund Tyrone (O’Neilli Pikk päevatee kaob öösse, 1984)
  • Hamlet (Shakespeare’i Hamlet, 1984)
  • Mantz (Feuchtwangeri ja Undi Vennad Lautensackid, 1985)
  • doktor Rank (Ibseni Nora, 1985)
  • Jago (Shakespeare’i Othello, 1986)
  • Eero (Kivi ja Uibo Seitse venda, 1987)
  • Androkles (Shaw’ Androkles ja lõvi, 1987)
  • Kuningas (Anouilh’ Becket ehk Jumala au, 1989)
  • Narr (Shakespeare’i Kuningas Lear, 1990)
  • Joaquin Monegro (Unamuno Ühe kire lugu, 1992)
  • kapten Shotover (Shaw’ Südamete murdumise maja, 1990)
  • lord Henry Wotton (Wilde’i ja Noormetsa Dorian Gray portree, 1993)
  • Anton Tšehhov (Driveri ja Haddow’ Tšehhov Jaltas, 1995)
  • parun L. Taruk (Krüssi ja Tammearu Timm Thaler ehk Müüdud naer, 1996)
  • musjöö Bojarski (Babeli Loojang, 1997)
  • Fjodor Vassiljevitš Protassov (Tolstoi Elav laip, 1998)
  • Camillo (Shakespeare’i Talvemuinasjutt, 2000 Endlas, diplomilavastus)
  • Rudolf (Tammsaare ja Tammearu Elu ja armastus, 2000 Endlas)
  • Õpetaja (Tammsaare ja Tammearu Põrgupõhja uus Vanapagan, 2002)
  • Metsa-Tambet ja Peavanem (Bornhöhe ja Sinissaare Tasuja, 2003)
  • Spigelski (Turgenevi Kuu aega maal, 2006 Kuressaare Linnateatris)
  • Jaakko Laiho (Kylätasku Runar ja Kyllikki, 2007 Ugalas)
  • härra Bouvier (Sibleyras’ Grafiti, 2008 Ugalas)
  • Hüpnotisöör (Sigarevi Valedetektor, 2010 Vana Baskini Teatris)
  • Jaan Poska (Otsa Jaan Poska saaga, 2011 Vana Baskini Teatris)
  • Ljubomirtsev (Kruusvalli Salaste laulupidu, 2011 Ugalas)
  • professor Dra (Kivastiku Viimane Dracula, 2012 Emajõe Suveteatris)
  • Salman (R. Saaremäe Õhtusöök, 2013 Karahvinis, ka lavastus koos Andres Tabuniga)

Lavastusi

  • Tšehhovi naljad (Karu. Abieluettepanek. Juubel. Luigelaul) (1985, ka tõlkijaid)
  • Wilde’i Salomé (1988)
  • Pinteri Kojutulek (1990)
  • Witkiewiczi Hullumeelne ja nunn (1990, ka osatäitja)
  • Ibseni Kui me, surnud, ärkame (1991)
  • Schilleri Salakavalus ja armastus (1992)
  • Dumas’ ja Kasterpalu Krahv Monte‑Cristo (1993)
  • Mérimée ja Kasterpalu Carmen (1993, Andres Lepiku projekt)
  • Trease’i ja Kasterpalu Williamile (1994 Vanemuises)
  • Milleri Salemi nõiad (1994 Ugalas)
  • Beaumarchais’ Pöörane päev ehk Figaro pulm (1996, diplomilavastus Ugalas)
  • Pabuti Oidipuse kompleks (1996)
  • Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit (1997)
  • Schilleri Maria Stuart (1997)
  • Saalbachi Tantsutund (1998)
  • Schaefferi Kvartett neljale näitlejale (1999 Rakvere Teatris, ka lavaruum)
  • Harroweri Noad kanade sees (1999)
  • Traversi Linnumaja (2001, mängis admiral Juddyt)
  • Schaefferi Proovid (2003)
  • Horsleri Lõika maha ja lase jalga (2003 Ugalas)
  • Kitzbergi Libahunt (2004 Lihula kultuurimajas ja 2006 Võru Teatriateljees)
  • Kivirähki Eesti matus (2006 Valmiera Draamateatris)
  • Suumani Linnapea (2008 Ugalas)
  • Shakespeare’i Kaheteistkümnes öö (2009 Valmiera Draamateatris)
  • Rööv, A. Shafferi ja Pinteri ainetel (2010 Kultuuritsehhis, mängis Andrew Wyke’i)
  • Pinteri Petmine (2011 Kultuuritsehhis, mängis Robertit)
  • Shafferi Amadeus (2011 Ugalas)
  • Lepiku Kruiis (2013, ka esitaja)

Kirjandus

  • „Hamleti” arutelu ETÜ kriitikasektsioonis 11. märtsil 1985. – Teatrielu 1984
  • L. Lumen. Haapsalu oma Hamlet. – Töörahva Lipp, 14. märts 1985
  • Ü. Alo. Viljandi oma Hamlet. – Tee Kommunismile, 30. aprill 1985
  • L. Vellerand. Mis toimub Viljandis. – Teater. Muusika. Kino 1990, 9
  • M. V. [M. Visnap]. Persona grata: Andres Lepik. – Teater. Muusika. Kino 1991, 3
  • Andres Lepik: „Mul on praegu teatritegemise aeg”. Intervjueerinud J. Kulli. – Sirp, 15. jaanuar 1993
  • A. Lepik, M. Kasterpalu. Pinged ja pingetused. – Postimees, 27. märts 1993
  • S. Karja. Lavastaja Andres Lepik. Hooajatööd. – Teater. Muusika. Kino 1993, 8
  • G. Kordemets. Teel ideaalsesse renessanssi. – Teater. Muusika. Kino 1994, 6
  • Ü. Tonts. Nõiajaht ja nõiatemp „Ugala” teatris. – Hommikuleht, 21. detsember 1994
  • M. Visnap. Lavastajatest. Alfabeetiliselt, kuid vabalt. – Teatrielu ’95
  • A. Tonts. Kevad „Carmeniga”. – Teater. Muusika. Kino 1995, 4
  • L. Vellerand. Sajandilõpu veidrad lahkumised. – Teater. Muusika. Kino 1995, 5
  • P.-R. Purje. Kujutlusmäng – elu ja surma peale. [Carmen]. – Pühapäevaleht, 22. juuni 1995
  • A. Lepik. Ugala on valinud raskema tee. Intervjueerinud A. Kivistik. – Eesti Päevaleht, 24. jaanuar 1996
  • M. Visnap. Üks teater korraga. Väikese linnakese suur teater. – Teater. Muusika. Kino 1996, 4
  • Andres Lepik – kiriku ja laada vahel. intervjueerinud J. Kressa. – Sakala : Sakala Pühapäev, 19. aprill 1997
  • P.‑R. Purje. Vanglatrellid, peegel ja tagalava. Andres Lepiku „Maria Stuart” on tänapäeva mürast suveräänsena välja astunud. – Eesti Päevaleht, 11. detsember 1997
  • E. Siimer. Mis on meil pistmist selle Maria Stuartiga? – Teater. Muusika. Kino 1998, 6
  • L. Vellerand. Naljakad etüüdid neljale. – Sirp, 17. september 1999
  • A. Lepik. Kui jälge tahate näha, vaadake selja taha. Intervjueerinud K. Murutar. – Pärnu Postimees, 4. november 2000
  • T. Tõnisson. Peremees ja perenaine libahundimängus. – Nädaline, 1. juuli 2006
  • J. Urvet. Aeg ja inimesed on muutunud, kas ka „Libahunt”. – Nädaline, 1. juuli 2006
  • V. Uusberg. Libahunt – inimene hinge nahas. – Nädaline, 1. juuli 2006
  • M. Mikomägi. „Eesti matus” läti keeles. – Nädaline, 3. mai 2008
  • A. Lepik. Pealelend. Intervjueerinud T. Kaugema. – Sirp, 7. oktoober 2011
  • P.-R. Purje. Salieri ja Mozart – jumalik või inimlik komöödia? – Sirp, 7. oktoober 2011
  • K. Põld. Homo homini... Salieri est? – Teater. Muusika. Kino 2012, 1

Välislinke

Andres Lepik ja Laine Mägi. Karusoo „Meie elulood” (1982, Noorsooteatris, lav Merle Karusoo).

Lavinia – Vilma Luik, Sergei Trubetskoi – Andres Lepik. Okudžava ja Saldre „Diletantide teekond”. (Ugala, 1983)

Christopher Mahon – Andres Lepik. Synge’i „Üle Lääne Kangemees”. (Ugala, 1983)

Dr. Rank – Andres Lepik, Nora – Leila Säälik. Ibseni „Nora”. (Ugala, 1985)

Tseesar – Rein Malmsten, Androkles – Andres Lepik, Ferrovius – Evald Aavik, Lavinia – Vilma Luik. Shaw’ „Androkles ja lõvi”. (Ugala, 1987)

Joaquin Monegro – Andres Lepik. Unamuno „Ühe kire lugu”. (Ugala, 1992)

ETBL, 2000 (M. Urbsoo); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019